Ja algavadki metsapõlengud...

Oleme Donnybrook'is tomu sees. Akent ei saa lahti hoida, sest niigi tuleb vinguhais igast praost sisse. Põleng on meist ainult km või 2 kaugusel. Algas see üleeile, aga tuul oli teiselt poolt ja suits meile ei sattunud, ent täna on lood teised, sest tuult pole üldse ja nüüd see levib kiiresti. Elekter tuli õnneks tagasi. Meeletu kuumus ja kuivus panebki alguse iga-aastastele põlengutele Austraalias ning nagu näha, hakkabki see vaikselt hoogu koguma. Eks näeme nüüd järgmiste päevade jooksul, kui ulatuslikuks see kujuneb. Hais on igaljuhul vastik ja õhk on paks, niiet loodame parimat.

Kuidas möödusid jõulud...

Ja ongi jõulupidustused peetud. Loodan, et kõigil olid imekaunid ja rahulikud pühad ning on valmis tulevaseks reedeks, et nautida veel viimaseid tunde 2010. aastat. Meie siin oleme selleks valmis, sest nädalavahetusel toimunud jõulupidustustest oleme kenasti välja puhanud. Mis siin puhata eks? Tegemist ju rahuliku ja viisaka pühaga...? Njaaah, mitte Austraalias :D Kuidas meil siis kõik toimus siin...
24. detsi hommikul tõusime, aga ei säranud. Paljud läksid tööle, ülejäänud istusid lihtsalt tubades ja püüdsid end kuidagi maha jahutada, sest temperatuurid õues tõusid 40 lähedale. Mina kuulun nende viimaste hulka :) Särada polnud põhjust ka seetõttu, et hinges puudus igasugune jõulutunne. Siin on sel keeruline tekkida. Kuna mul polnud endaga midagi peale hakata, siis lihtsalt lesisin ja hakkasin kuulama eestikeelseid jõululaule. Panin silmad kinni ja kujutlesin, et sajab lund ning söön piparkooki. Mõnus oli :) Lõpuks hakkas rahvas töölt koju jõudma ning mina panin end valmis, et Bunbury'sse minna. Pidime Nastjaga pangas veidikene asju ajama ning siis minema seda kõige tähtsamat kohustust täitma- jõulushoppingut tegema! 24. detsembril??? Jah, tahtsime ikka olla nagu kohalikud. Nimelt peetakse Aussis jõuluõhtut 25. detsembril, niiet 24. on pea kõik asutused lahti ning inimesed teevad veel viimaseid sisseoste. Tunglesime siis selle rahvamassi sees ning lubasime ka endale mõned kingid. Meil kulus poodides kolamisele u 3 tundi. Pärast seda läksime ja tegime ühed kiired eined Macis. Usun, et see oli mulle esimene ja ühtlasi ka viimane kord sattuda 24. detsembril burgerirestosse sööma. Pärast einestamist hakkasime Donnybrook'i poole tagasi sõitma, sest kell 7 pidi hakkama jõuludisko. Tagasiteel põikasime aga rannast läbi, et vaadata, kuidas austraallased 24. detsembrile omaselt oma pere ja sõpradega purjetavad, ujuvad ja naudivad niisama sooja liiva ja vett. Autos olles arutlesime nende jõulutraditsioonide üle ja Adam, kes siin juba 5 aastat elanud, ütles, et kahjuks jah ei tähenda jõulud ausside jaoks päris seda, mida meile. Eks see on mõneti ka arusaadav, sest kas või aastaajaline erinevus on juba niivõrd suur ning siin sa tõesti ei kuula ega laula sellest, kui kenasti sajab akna taga lund ning kuidas me kelguga hangest alla laseme ja näeme jõuluvana saaniga sõitmas. Aga see selleks. Jõudsime täpselt 7 koju, tegime ennast korda ning läksime oma hosteli baari, kus tantsisime tõesti nagu pöörased. See sai läbi, suundusime kohalikku pubisse, kus meie mõnus tants jätkus :) Seal pole kunagi varem nii palju rahvast olnud. Kui tavaliselt on meid, backpackereid, rohkem kui kohalikke, siis seekord oli aussisid ka väääga palju. 24. detsi õhtul ongi siinsetel noortel kombeks minna sõpradega välja. Veider on aga see, et pubi pannakse nii reedel kui ka laupäeval kell 00:00 kinni. Nii iga nädalavahetus. Meil oli hoog tõesti sees ja nõudsime lisalugusid, aga kahjuks sai pidu siiski läbi. Nojah, mis siis ikka, suundusime tagasi koju, kus lihtsalt istusime murul ja pinkidel ning rääkisime juttu ja viskasime nalja. Tore oli, tõesti :) Veidikene pärast südaööd helistasid mulle ka mu kallid kodused, kes juba mõnusalt verivorsti ja hapukapsast sõid :) Nojah, Eestis oli sel ajal kell u 6 ja õues oli pime ja jõuluaja erisaated olid kindlasti juba peal :), niiet oligi õige aeg 24. detsi õhtut nautida. Tundsin sellest hetkeks väga puudust, aga siis lihtsalt üritasime kõik sellele mitte mõelda ning nautida muusikat ja tantsu ja seltskonda :) Rääkisime, et oleme hosteli rahvaga ka nagu üks suur pere ning seetõttu ei kurvasta nii palju. Kuna tegemist on ju siiski tööhosteliga, siis elatakse siin mitu kuud järjest, rahvas peaaegu et ei vahetugi, niiet me saame siin omavahel headeks sõpradeks ja teeme pea kõike koos :)
Nagu sai juba mainitud, siis see rahulikum ja meie traditsioonidega sarnasem jõuluõhtu on 25. detsembril. Kuna paljud sõitsid selleks ajaks kuskile mujale puhkama, siis jäi meid hostelisse mõnus väiksemat sorti kamp. Koos pidasime maha ühe mõnusa õhtusöögi. Olime kõik andnud hosteli perenaisele 5 dollarit, et ta saaks osta vajalikud komponendid õhtusöögi valmistamiseks. Panime kõik oma käed külge ning valmistasime erinevaid roogasid. Minu ülesanne oli teha kartulisalat valmis. Kätte anti kartulid, munad, sibulad ja mingi poeostu valmis kaste, mis lõhnas ja maitses nagu PVA-liim. Niiet jah, kahjuks ei olnud võimalik just väga maitsvat salatit valmis teha, aga süüa kannatas teda ikka. Valik oli muidu rikkalik. Pastaroad, riisiroad, värsked salatid, erinevad soojad kastmed ja mingid väga maitsvad aasiapärased soojad suupisted. No ja muidugi BBQ, mis on siin sama traditsiooniline nagu Eestis seapraad. Toit üleüldiselt aga oligi rohkem aasiapärane, kuna sealt kandist on meil hostelis ka kõige rohkem rahvast. Pärast õhtusööki toimus kingituste jagamine ning mängude mängimine. Need viimased olid kõik sellised, mida Eestiski oleme harjunud väiksema seltskonnaga mängima, niiet lõbu kui palju :) Võib öelda, et olid toredad ja kuumad jõulud :)
Täna, esmaspäeval, on mõned üksikud tööl, muidu aga puhkame. Aussis on 27 ja 28 tööinimestel vabad päevad, niiet oleme meiegi enamjaolt kodused. Püsimegi siin toas, sest õue ei kannata minna. Õnneks tassitit hommikul tubadesse puhurid, niiet istumegi siin nüüd nende ees :) Toakaaslane tuli just töölt ja ütles, et 42 kraadi näitas farmis termomeeter. Hetkel on väga raske välitingimustes tööd teha, sest toaski istudes, kus ometigi on väike puhur olemas, jookseb higi sirinal. Loodame, et kolmapäevaks, kui ma ka uuesti tööle lähen, on veidikene jahedamaks läinud.
Uut aastat lähme vastu võtma ikka suurlinna, Perthi :) Saab kindlasti vägev ja vaatemänguline olema.
Loodan, et kõigil tuleb meeldejääv aastavahetus ning kirjutame, kuuleme ja näeme juba 2011!!! :)

                                              See pilt tekitas Facebookis juba palju jutuainet :D
                                                      Aga jah, keskel ei ole ainult särk :D

Imeilusat jõuluaega kõigile! Hinnake ja nautige neid hetki, mis te järgmised päevad oma kõige kallimatega veedate!

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

Kui eelmises postituses sai kirjutatud, et oleme oma esimeses farmis teinud tööd ühtejutti pea poolteist kuud ning tundub, et teda jätkub seal ka edaspidiseks, siis nagu kiuste saigi ta laupäevast läbi. Olin kindel, et ega enne uut aastat enam kuskile ei saa, aga...täna hommikul u kell 10 tekkis mul võimalus minna üheks päevaks kirsse korjama. Muidugi võtsin sellest kohe kinni ja sõitsin kohale. Ent oli see ju ainult üheks päevaks. AGA, täna õhtul sai juba uued paberid täidetud, et homsest minna pikemaks ajaks järgmisesse farmi. Niii tore! Rohkem rahul ei saakski vist olla :) HIP HIP HURRAAAA!!!

Elu ja olud jõulukuul

Hei! Jõulud ja aastavahetus on kohe kohe ukse taga. Kui tavaliselt tekib detsembri algul väike jõulutunne sisse, siis seekord sellest vist väga rääkida ei saa :) Pole piisavalt külmakraade ja valget lund, pole taolisi jõulutulukesi, nagu Eestis oleme harjunud nägema (jõulutulukesed lumekatte all on tõesti üks ilus vaatamisväärsus :) ), ning loomulikult pole kingituste ostmist ja ootust nautida perega 24. detsembri õhtut. Aga vaatamata sellele on tuju rõõmus ning näeme ära ja saame ise osa kohalikest traditsioonidest. Ent nagu ikka Aussis, kogunevad paljud eestlased 24.detsembril erinevatesse Eesti majadesse. Kõige tuntum neist asub Syndeys. Oii kuidas see meeldiks ka meile, aga kahjuks ei asu ükski nendest majadest meile piisavalt lähedal. Aga pole hullu, meil on siin ka kindlasti tore, sest toimub ühine õhtusöök ning tuleb ka jõuluvana :) Aastavahetusega saavad aga vist hoopiski teised lood olema. Lähme Perthi, kus eestlasi on hetkel jalaga segada ning juba olen neti teel ka mõnega tutvunud ning kokkusaamist arutanud. Eks näeme, kuidas õnnestub, aga kohale sõidame Perthi igal juhul. Mõned nädalad tagasi aga sattusin netis ühte Aussi eestlaste kommuuni, kus avastasin midagi küllaltki vägevat. Nimelt leiavad aastavahetusel Adelaide linnas aset Eesti päevad, kus on suur laat Eesti käsitööga ning kus erinevates kabelites, kohvikutes, rahvamajades ja vabaõhulavadel esinevad eesti artistid alustades Inesega ja lõpetades Ivo Linnaga. Toimuvad ka erinevad näitused, filmiõhtud ja loengud, mis puudutavad kõik ainult Eestit. Niiet Adelaidest saab mõneks päevaks justkui osa Eestist. See tundub meile niivõrd kihvt, huvitav ja ahvatlev ning samas ka üllatav, sest see näitab, KUI palju siin ikka eestlasi on ning kui agarad ja tublid nad on selliseid üritusi korraldama. Me tahaks Nastjaga väga minna, aga kuna meil on tõesti vaja reisimiseks raha koguda, siis me lihtsalt jätame taolised lõbud hetkel ära. Ahjaa, lisaks sellele...ülehomme ehk siis 18. detsembril esinevad Perthis Vaarik ja Nuter oma etendusega "Meri ja Orav". Kõik, kes sinna lähevad, NAUTIGE :)
Midagi muud huvitavat ei ole aga paraku rääkida. Töötame endiselt, et reisiraha ja teise aasta viisa päevi koguda :) ning naudime niisama elu oma armsas Donnybrookis. Just eile aga arutasime Nastjaga, et meil on tegelikult kohutavalt vedanud. Me oleme ühes farmis, mis on ka meie esimene, saanud teha tööd ühtekokku u poolteist kuud. Kuna aeg aga lendab küllaltki võimsal kiirusel, siis ei olnud me varem seda tähele pannud. Aga siiski, esmaspäeval ütles üks farmeritest, et see on kahjuks teie viimane päev siin, kuna kõik on tehtud, ent nii see meie õnneks ei läinud. Ju tahetakse meid kõiges võimalikus ära kasutada ning nüüd pandi meid nashide oksi lõikama ja väikest rohimistööd tegema. Naeramegi siin, et oleme nagu väikesed vanainimesed, seljad kanged. Ei ole naljaasi kella 6-st 4-ni küürutada ja rohida :D Ent meile ainsal vabal päeval ehk siis pühapäeviti oleme suurema kambaga ikka rannas käinud ning niisama puhanud. Kõige tihedamini käime läbi inglaste ja iirlastega ning nendega koos leiavadki aset meie rannamõnude nautimised ning õhtused istumised. Nad on toredad ning meiega väga sarnased ja nalja saab tõesti palju :)
Selleks korraks jälle lõpetan. Nautige jõuluaega täiel rinnal! Eesti jõulud on KÕIGE ilusamad ning hinnake seda. Olge tublid ning jääge moodsaks!

Mõtlesime, et me ei jõuagi koju...

 

Alustan parem kohe meie seiklusterohke nädalavahetuse kirjeldamisega :) Eelmise nädala alguses olime Nastja koolivenna Miku ja tema sõbra Märdiga kokku leppinud, et lähme laupäeval neljakesi telkima. Nemad kahekesi elavad Albanis, mis asub Donnybrook'ist u 400 km kaugusel. Otsustasime siis, et valime telkimiseks koha, kuhu nii neil kui meil on sama pikk teekond sõita. Valisime Windy Harbori. Meil oli vähem sõita :) See selleks. Google'is olid sellest kohast üleval suurepärased pildid ning tundus, et oleme teinud hea valiku. No tulime siis Nastjaga laupäeval kell 12 töölt koju, tegime ennast kiiresti korda, panime asjad kokku, võtsime poistelt meie sõiduki võtmed ning asusimegi teele. Eelnevalt olime muidugi oma sihtkoha GPS-i sisse löönud, et ikka korralikult kohale jõuda ning õnneks sujuski meil Sõit väga kenasti. Imetlesime võrratut loodust, kuulasime muusikat ja lobisesime niisama. Jõudsime Windy Harbori lähedal asuvasse külakesse nimega Northcliffe, kus pidime poistega kokku saama. Saime seal Nastjaga ikka mõnuga oodatud, sest poisid ei jõudnud ega jõudnud. Rääkisid pärast, et tulid kaardi järgi ja olid ära eksinud. Aga lõpuks saime ikka õnnelikult kokku ning hakkasime seadma oma samme Windy Harborisse. Tekkis uus takistus. Minu ja Nastja auto ei tahtnud kuidagi käima minna. Selle peale kulus veel u 15 minutit, enne kui asi korda sai. Mis viga oli, ei oska öelda :) Jõudsime lõpuks sinna Windysse. Kaardil oli märgitud, et sealsete suvilate juures mere ääres asub tasuta telkimisala. Päris suvilate juures ta siiski ei olnud. Et sinna jõuda, pidi sõitma mere ääres mööda liivast teed u km. Võtsime selle tee ette, poisid oma punase putukaga ees, meie oma Holdeniga sabas. AGA, poiste auto jäi kinni. Ja kohe korralikult. Lükkasime ja lükkasime, aga ei midagi. Muud üle ei jäänud, kui tuli hakata kaevama. Sellest ma pikemalt ei räägi, võite vaadata jupikese videot :) Võtsin Miku kaamera kätte ja jäädvustasin veidikene nende tegevust: http://www.youtube.com/watch?v=66HMS42KMww    Saime auto lõpuks liikuma. Esimene mõte oli, et saaks siit rannast kiiresti minema ning leiaks koha, kus kinni ei jää ning saab telgi valutult üles pandud. Hakkasime sealt siis ära sõitma ning tagurdades jäi MEIE AUTO KINNI. Oehh. Lükkame siis :) No saime ta õnneks kiiresti välja. Edasi läksime lihtsalt sõitma ja otsima kohta, kuhu telk panna. Seda tohib teha ainult selleks ettenähtud kohtades või muidu saad kopsaka trahvi. Jõudsime ühele ilusale kalju kõrval asuvale platsikesele, aga telgi mahapanek oli seal keelatud. Vaade sealt oli selline :

Sõitsime edasi. Hakkas aga juba hämarduma ning kõige kiuste algas ka sadu. Jätkasime aga otsinguid. Lõpuks oli täiesti kottpime ning sadas nagu oavarrest. Olime sõitnud igasugustel kolkateedel, kuni pöörasime sisse mingile liivasele ja kitsale teele, mis pidavat vist viima telkimisalale, aga oli kole pikk ja täpselt selline, et kohe kohe võime uuesti oma autodega kinni jääda. Sõitsime mööda seda teed u 500m, võtsime ennast tee serva, parkisime autod nii, et nende vahele jääks telgi jaoks natukene ruumi ja panimegi selle viimase püsti. Vihm oli ka täpselt selleks ajaks rahunenud. Kuna oli pime, siis ei teadnud me täpselt, mis meid ümbritseb, aga nii palju saime aru küll, et vist on mingi tühermaa. Hommikul saime sellele kinnitust. Tegin mõne klõpsu ka : 

Kui lahkusime sealt, siis lugesin selle tee alguses olevat silti ning tuli välja, et me olime ööbinud rahvuspargis. Kujutan ette, et seal ei tohi tegelikult telkida :D Meil läks õnneks. Sõitsime hommikul tagasi Northcliffe'i, ostsime sealsest poekesest väheke söögipoolist ning tankisime Nastjaga oma sõidukit, sest kütis oli täiesti otsakorral. Palju me seda aga ei ostnud. Just täpselt nii palju, et ilusti Donnybrook'i ära sõidaks ning küll seal saab siis uuesti tangitud kui vaja. Martin peab ju sellega siiski hommikul tööle jõudma. Jätsimegi siis Miku ja Märdiga hüvasti ning hakkasime Nastjaga tagasi sõitma. Kell oli u 10 ja GPS näitas, et jõuame koju kell 11:15. Sõitsime ja sõitsime ja tee oli ju juba tuttav, aga kasutasime siiski GPS-i juhiseid. See viimane sai meile saatuslikuks. Pöörasin tõenäoliselt kuskil liiga vara või hilja ära ning GPS tegi mõningased ümberarvutused ning hakkas meid teisi teidpidi edasi juhatama. Need teised teed olid aga PÄRAPÕRGUS. Me sattusime kruusa- ja liivateedega METSA, kus teed jooksid ristirästi, üles ja alla, ja kus ei olnud mitte ühtegi hingelist peale kängurute ja ühe jänkukese. Ok üks auto tuli kuskil sellises kohas vastu, kus me olime ammu juba suunataju kaotanud ning ära eksinud. Pidasime selle auto muidugi kinni ja küsisime, et kas seda teed mööda sõites me jõuame Donnybrook'i välja. Autos olev mees hakkas naerma ja ütles, et jõuate küll, aga ta ei soovita seda mitte mingil juhul, sest see tee läheb väga pööraseks kätte ära ning parem on natukene tagasi sõita ja keerata sinna ja siis sinna ja siis sinna ja....jne ühesõnaga. GPS küll näitas neid metsateid, sest sinna ta meid ju juhatas, aga need teed jooksid seal nii veidralt ning kui GPS ütles näiteks, et 15m pärast keera paremale, siis seal seda teed kas ei olnud või läks GPS segaseks ja ütles, et pööra siiski tagasi. Ohh neid tagurdamisi ja õige teeotsa otsimisi. Aga see selleks. Me ei kuulanud seda meest, sest me ei saanud enam  tagasi sõita ja riskida, kuna KÜTUS OLI  OTSAKORRAL. Ja GPS ütles, et koju on jäänud veel u 40 km. Me olime Nastjaga vahepeal ikka päris meeleheitel ning vägagi närvis. Eriti pärast seda, kui saime aru, miks see mees ei soovitanud edasi sõita. Need teeolud olid kohutavad. Suurte kividega kruusateed, mis olid võimatult mägised. Auto läks vaevalt neist ülesse. Jõudsime lõpuks kuskile mäe otsa, kust paistis mingi farm. GPS aga hakkas sel hetkel endas veidikene selgusele jõudma ning me ei suundunud sinna farmi abi otsima, vaid sõitsime edasi, endal pöidlad peos, et kütust ikka jätkuks. GPS valetas veel mõned korrad, aga me ise suutsime siiski teede valikus selgusele jõuda ning loogiliselt mõelda. JA me jõudsimegi lõpuks meile juba tuttavale teele. See kergendustunne, mis meid valdas, oli kirjeldamatu. Kui muidu pidime koju jõudma 11:15, siis metsast jõudsime välja 13:45. Me olime seal seigeldes küllaltki närvilised, aga nüüd tuleb loomulikult naer peale, kui me mõtleme, kuidas kaks tüdrukut teevad oma koliseva Holdeniga, millel on kohe kohe kütus otsa saamas, kuskil Austraalia metsas tõelist off-roadi :D  Kui koju jõudsime, läksime kohe poodi, ostsime endale magusat, jutustasime oma seiklusest poistele ning koristasime auto ära. Küll me olime alles väsinud :) Tõesti, väsinud. Hiljem, kui olime dušši all ära käinud ning õhtust söönud, läksime korraks veel õue, et telk kuivamast ära võtta ja kokku panna. Minu väsimus aga ununes mõneks hetkeks, sest samal ajal, kui telki pakkisime ja Nastjaga jutustasime, tulid kaks uut poissi, kes teretasid meid kenasti inglise keeles ning jäid hetkeks kuidagi üsnagi üllatunult vaaama. Ma ei teinud sellest välja, aga mida ma tegin, oli see, et ma ütlesin Nastjale, et kui need kaks ei ole soomlased, siis ma söön oma mütsi ära. See ei andnud mulle kuidagi rahu ning ma tahtsin sellele kinnitust :) Ning oma kinnituse sain ma täna kätte :) Poisid on soomlased ning ühe nimi on veel Mikko. Kuulsin lihtsalt, kuidas nad omavahel soome keeles vadistasid. Täna sattusime nendega koos kööki süüa ka tegema ning olgugi, et me veel omavahel rääkida pole jõudnud, siis vähemalt sai muhedalt omavahel naeratatud :) Siiski nii lähedased naabrid ju. Ning soomlase lihtsalt tunneb kohe ära :) Arusaadav ka, miks nad meid selliste pilkudega vaatasid, kui esimest korda möödaminnes teretasime. Rääkisime ju Nastjaga eesti keeles. Niiet nemad said siis esimesena teada, kust pärit oleme :)
Vot sellised lood on siis meiega. Teeme ikka jätkuvalt tööd ja ootame samamoodi saabuvaid pühasid. Praeguses farmis saab aga varsti töö otsa. Kõik on lihtsalt tehtud. Hetkel korjame kirsse. Kardame, et enne järgmist aastat enam uude kohta tööle ei saa, sest niigi on pühad tulemas ja vabu päevi palju. See ei tähenda muud, kui et peame rahulikult elama ja ootama. Aga ehk läheb õnneks ja saame juba uude kohta kanna kinnitatud. Ühesõnaga, elame, näeme :)

Mõnus nädalavahetus...

Hei! Järjekordne nädalavahetus sai läbi. Meil möödus see mõnusalt. Laupäeval käisime pärast tööd Bunburys väiksel shoppingul, et veelgi õhemaid tööriideid soetada, ning täna ehk siis pühapäeval käisime taaskord rannas lõõgastumas, sest see on parim, mida pärast pikka ja väsitavat töönädalat teha. Oleme iga nädalavahetus käinud erinevates randades ning seekordne Yallingup'i rand oli TÕELINE paradiis. Suurema osa ajast veedame loomulikult vees, sest võitlus lainetega pakub palju palju lõbu :) Poisid ostsid endale mõned nädalad tagasi ka bodyboardid. Ma ise ei ole veel proovinud ühega sellistest sõita, aga eks tuleb endalegi see soetada. Aga seekordne rand hiilgas oma lainetega. Surfareid oli muidugi vinge jälgida :) Sooviks isegi osata...loodan, et meil tekib võimalus seda veidikene õppida. Eriti siis, kui idarannikule lähme ;) 
Töö juures endiselt kõik väga hästi. Ennast kiites ma ei väsi, aga olime meie farmeri kauaaegse töölisega laupäeva õhtul ühel sünnipäeval koos ning ta rääkis, et farmer on minu ja Nastjaga väääääga rahul :) Meie 5-sest grupist on meid farmi alles jäänud 3. Lahti on lastud üks itaallane ja üks prantslane. Nii juhtub, kui sa piisavalt väle ja korralik ei ole. Lisaks kõigele muule heale on minu ja Nastjaga ka väike erand tehtud. Kui muidu pandakse ühte puude rida üksi tegema, siis meid on alati kokku pandud, sest farmer ütles, et teeme koos eriti kiiresti ja hästi. Muusika meie kõrvadele :) See ainult innustab meid.  Elu hostelis on ka mõnus ja rahulik. Ega ta muud muidugi olla saakski, sest kogu siinne rahvas elab ju sama elu: läheb hommikul kella 6-st või 7-st tööle ning lõpetab 3 või 4, mis tähendab, et pärast tööpäeva ei tee me muud, kui käime dušši alt läbi, sööme õhtust ning veedame u kella 9-ni õues oma aega. 9-ni seetõttu, et u 10-st lähme magama, sest vässu on niiiiiiiiiii tugev. Tööd teeme ju 6 päeva nädalas, iga päev 9 tundi. Nii veel järgmised 2 kuud. Vähemalt mina ja Nastja.
Ilmad on nagu ikka suurepärased. Päikesega tuleb aga ikka eriti ettevaatlik olla. Ilma mütsi ja kreemita ei tohi mitte mingil juhul. Donnybrook'i kohal kõigele lisaks veel osooniauk ka. Täna oli ka rannas vees olles särk seljas. Igaks juhuks.
Küsitakse ikka aeg ajalt, kuidas nende madude ja sisalikega meil lood on. Neid on palju, aga neid ei näe tihti. Mina olen madu näinud ainult 2-l korral, sisalikke mõnevõrra rohkem. Meil siin hosteli kõrval jõgi, mille ääres neid viimaseid ikka elab. Musta värvi ja sellised eriti koledad :) Kui järgmine aasta aga rändama asume, eks siis tutvume ka siinse "wildlife"-ga rohkem. Neid, kes mitmel korral ka nt metsikut krokodilli näinud, on mitmeid. Rääkimata muidugi muudest elukatest, sest siiski 98% maailma kõige mürgisematest loomakestest elab just Aussis. 
Lisan siis mõned pildikesed ka, mis taaskord kipuvad ookeaniäärsetest seiklustest olema :) Põhjuseks lihtsalt see, et meie praegune elu ei vii meid eriti kuskile mujale paikadesse. Peab veel veidike ootama :) Olge kõik tublid ning palju päikest teile, sest seda on vist lumisesse Eestisse vaja :) Kuigi jah, lumi on ju tõesti ilus ja tore ning nautige seda nii, nagu meie naudime päikest ja tulist rannaliiva :)

                                                          Ootan ootan :)

                                                                  Hüpeeee :)

Natuke pilte...

                                              Meie ploomipuud :)

Meie pildikogu on imetillukene. Nagu teate, juhtus digikaga õnnetus ning ta ei tööta korrapäraselt. Loodan lähiajal teise aparaadi hankida. Siin lihtsalt ei saa pildistamata. Eriti pärast kolme kuud Donnybrook'is, kui meie töö läbi saab ning Nastjaga rändama asume :)

Kes on kõige töökamad? :)

MEIE ehk siis mina ja Nastja :) Olime ploomide harvendamises kõige kärmemad ja korralikumad. Seda on väga hea teada ning oleme väga rahul :) Poisid on ühes teises farmis ning nemad said ka seal kiita. Nende farmer oli öelnud, et te eestlased olete kärmed, taibukad ja korralikud. Nt itaallasi aga aina vallandatakse igalt poolt. Ka meil töötab kaks itaallast ning kõige vähem jõuavadki just nemad. Farmer rääkis, et nendega seoses on juba ammu tekkinud eelarvamused. See on jah huvitav, et miks nad küll nii laisad on. Aga see selleks, vähemalt meie oleme õnnelikud, sest meil on siiski kohusetunne ja tahtmine näidata ennast ikka ainult heast küljest :) Ploomidega saime eile aga ühele poole ning nüüd harvendame meile küllaltki tundmatuid puuvilju. Ma ei mäletagi nende nime, aga kutsutakse neid Aasia puuviljadeks. Mitmed on öelnud, et maitvamaid puuvilju ei ole nad veel saanud. Kahjuks valmivad nad aga alles veebruaris, niiet meie neid hetkel mekkida ei saa. Aga väga mõnus on neid harvendada. Palju lihtsam kui ploome ning käsi ka ei kriibi. Täna aga ei jõudnud palju teha, sest meid lasti juba kell 12 koju. Põhjus selleks on lihtne- jõudsidki kätte palavad ilmad. Eile oli u 30, täna on juba 38 kraadi. Eile ei saanud muud moodi, kui iga poole tunni tagant lasta ennast 30 faktorilise kreemiga üle ning hoida veepudeleid enda läheduses. Farmid on ju suurte lagendike peal ning päike kuumutab sind otse lagipähe. Väga väsitav, aga meile ikkagi meeldib :)    Hosteli elust vb nii palju, et endiselt on siin väga kodune tunne, vaatamata mõningastele veidrustele, ja vääääga tore olla. Oleme pea kõigiga sõpradeks saanud ning pea iga õhtu istume ikka hoovis, jutustame ja kuulame mõne poisi või tüdruku kitarrimängu. Kõige tihedamini käime läbi inglaste ja prantslastega. Ja mõne itaallasega ka. Ja noh, nende eurooplastega suures osas asi piirdubki. Ülejäänud on juba Aasiast. Eile aga ühed inglased lahkusid ning siis oligi meil väike ärasaatmine. Üks Korea tüdruk tegi neile sel puhul sushit ning nad pakkusid siis meile ka. Ja....ISSAND kui hea see oli. Vot see oli alles sushi :) Mmmm, maitse senimaani suus :) Homme aga lahkub meie Olivier :( Olivier on prantslane, kes siin Donnybrook'is juba 5 kuud elanud ning otsustas, et nüüd on kõik, sõidab Sydney'sse minema. Ta on aga siinne rõõmurull ning eriline energiapomm ning temaga käime kuuekesi ka tööl. Niiet, täna tuleb tõenäoliselt temaga väike istumine. Leppisime aga juba kokku, et kui Nastjaga Sydney'sse järgmine aasta lähme, siis võtame temaga kindlasti ühendust. Miss siiiis veeel...ahjaa, eesti keeles ei tasu kõva häälega siin Aussis ikka kuskil enam rääkida. Läksime siis eile õhtul Nastjaga poodi natukest toidukraami ostma. Astusime poodi sisse ning meie ees toidukorvide juures kõndis üks VÄGA pikk poiss. Ütlesin Nastjale nii suu soojaks, et no küll on alles pikk. NOJAH, mis te arvate, kes see mees oli? Eestlane :D Seda, et ta eestlane on, ei saanud me teada küll sellest, et ta oleks ennast minu ütluse peale ümber pööranud ja kuidagi seda asja kommenteerinud ja teretanud, aga kui olime Nastjaga õunu kotti ladumas ning omavahel rääkisime, siis pöördusid kaks teist poissi meie poole, kes rõõmsalt hüüdsid tere :) Kuulsid meid ju eesti keelt rääkimas. No mis meil ikka teha oli, kui hakkasime naerma ja teretasime vastu ning puhusime juttu. Me oleme Austraalias, Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel, ühes väikelinnas, ja me kohtame ikka ja jälle eestlasi. Nojah, ei ole vist enam mõtet imestada. Ma pole vist seda rääkinud, et kui veel Perthis olime, siis linna peal niisama ringi vaadates põrkas Nastja kokku oma koolivendadega. Niiii väike see maailm siis ongi :)  Aga jah, need poisid, keda poes kohtasime, soovisid meile edu ja jaksu ning olid ilmselgelt rõõmsad :) Ise elavad nad oma kirjelduse järgi Donnybrook'ist mitu mitu kilomeetrit eemal kuskil täielikus pärapõrgus. Edu neilegi :)
Rohkemat pole vist aga hetkel ette kanda. Isegi trükkides higi lippab :) Vb see, et kuna saime täna juba kell 12 koju, siis koju jõudes oli maja tühi ning otsustasime siis ka esimest korda kööki siirduda ning korralikumat toitu valmistada. Tavaliselt me seda teha ei saa, kui töölt koju tuleme, sest Aasia rahvas on alati köögi hõivanud. Uhhh, kui te seda ainult näeksite, mis seal väikeses köögis toimub, kui nemad on süüa tegemas. Toit tundub neile vaieldamatult meeletult tähtis olema ning vaaritada iga päev omale praadisid, mida meie oleme harjunud ainult pidupäevadel tegema :), ei ole neile midagi ebatavalist. Aga kuna täna jõudsime varem koju, siis oli köök tühi. Keetsime siis ka endale riisi, mida sai ilmselgelt kohutavalt palju, ning keerasime kokku mingi kastme. Kõik hakkas põhja ja kõik oli mage :D Hea, et keegi ei näinud. Me veel õpime :)
 Aga mis siis ikka, olge terved ja rõõmsad ning kui on viitsimist, saatke meile riisiroogade retsepte, sest tõenäoliselt järgmised kolm päeva vähemalt toitume Nastjaga riisist :)

Põen...

...väikest haigust. Esimene töönädal andis endast väheke märku. Olen kergelt nohune, kurk on haige ning  (ärge palun riielge) sain tõenäoliselt päikesepiste (enam seda ei juhtu). See viimane juhtus eile ehk siis laupäeval. Olime tööl, õues nagu ikka varahommikuti väga jahe ning taevas oli üleüldiselt pilvine. Kohati kiusas ka väga tugev tuulepoiss. Kõige selle tõttu ei tulnud kordagi pähe, et see pilvetagune päike selles jahedas temperatuuris võiks meile kuidagi mõjuda (mõtlematud oleme, ma tean). Niisiis oligi müts peast ära ning nägu oli ilma päikesekreemita. Kui siis aga pärast koju jõudsime, tundsin end väga halvasti ning nägu oli täiesti ära põlenud. Nastjal vist ka mõned kohad. Lisaks sellele on juba kolm päeva olnud mu silmad pärast töölt tulekut tulipunased ja kergelt valulikud. Arvasime, et mõjuda võib vähene magamine, ploomipuudelt aegajalt silma kukkuv sodi, mis paneb silmi nende mustade kätega hõõruma, ning see tugev päike, mis kipub teravalt silma paistma, kui oma pead tõsta, et ploomipuude ülemistelt okstelt vilju ära noppida. Ühesõnaga, äärmiselt kehv enesetunne on viimased kolm päeva olnud ning täna (pühapäeval), mil ainuke vaba päev, üritan lihtsalt puhata ja kosuda. Ahjaaa, siin hostelis on ju hommikuti külm nagu talvises Eestis. Ma ei kujuta ette, kas öösiti hoitakse uksi lahti või mis siin toimub, aga kui äratuskell 5:30 heliseb, siis suurim peavalu on visata endalt tekk ära ja see järgmine tund aega, kui riietume ja sööme, kuidagi lõdisedes vastu pidada. Ei tea, kas siin karupükse ja flanellist ööriideid müüakse? :D  Aga jah, nii siin hetkel on. Ei jõua ära oodata, millal see õige suvi ükskord saabub ning õhtud ja ööd ka veidikene soojemaks lähevad. Õnneks siiski öeldi, et kohe kohe on palavad ilmad ka siia jõudmas. Jahedate ilmadega on muidugi tööd parem teha, aga niisama tahaks ka elada. Me ju jahedama kliimaga harjunud ning ei tohiks midagi hullu olla, aga kui see jahe õhk uksi lahti hoides ka majja sisse lasta, millele lisaks on maja niigi väga kergest materjalist ehitatud ning külmapoiss poeb igast väiksestki praost sisse, siis on raskem seda kannatada. Aga eks sellega tuleb ära harjuda ning päeval on see-eest kõik korras. Ei ole külm ega palav ning on hää olla. Agaaaa....MIS EI TAPA, TEEB TUGEVAKS, ja eks nii see ongi :)  Sest ega tegelikult on meil ju siin väga mõnus olla. Hostel on puhas, kena ning kõikide vajalike võimalustega. Ta on ju praegu meie kodu :) Ootame lihtsalt, millal suvi kätte jõuab ning nagu juba vahepeal mingi soojalaine ajal siin tunda võisime, ka öösiti palavus piinab. Igaljuhul parem, kui lõdiseda. Teile sinna kõike kõige paremat ning palju palju soojust ja päikest! Südametesse ennekõike :)

Töötame!

Oleme alates esmaspäevast töölised! Saime Nastjaga kahekesi ühte meeletult suurde kohalikku puuviljade istandusse, kus meie tegeleme hetkel ploomidega. Kuna ploomid aga ei ole veel valmis, siis me harvendame neid praegu. Päike lõõmab, turnime redelitel ja oleme läbimärjad. Joodikupäevitus juba peal. Aga niiii mõnus on. Pärast tööd on korralik väsimus kallal ning uni tuleb magus :) 2 farmerit, kes meiega tegelevad, on ka väga väga toredad ja rahulikud inimesed. Mina ja Nastja saime juba esimesel päeval kiita ka ;) Eestlasi olevat neil varem olnud ainult üks. Farmer, kes minuga rääkis, teadis veidikene Eesti ja selle lähiümbruse kohta. Küsis, kas meie pealinn on Vilnius. Aga jah, meil on kõik hästi ning oleme õnnelikud, et saime tööle. Palju kindlam tunne kohe sees. KUIGI, nagu kiuste on terve eilne ja tänane päev sadanud, mistõttu oleme pidanud kodus igavlema. Töö ise hakkab muidu kell 7 ja lõpeb kell 4.
 Kuidas teil seal ka? Lumi vist maas...või...? Ma ei ole saanud ennast alates laupäevast Eestis toimuvaga kursis hoida, sest ma ei saanud netti. Mul sai netipulk nö tühjaks ning vaatamata sellele, et sinna on koheselt võimalus netiaega juurde laadida, tekkis minul loomulikult sellega probleeme. Nimelt ei toimi meie krediitkaardid selle eest netis makstes. Helistasin siis Vodafone'i, et uurida, milles asi. Valisin numbri ära, pidin u 5 minutit ootel olema, kuni võeti lõpuks mu kõne vastu. Seletasin siis oma probleemi ära ja nagu kiuste oli telefoni otsas tõenäoliselt keegi meesterahvas Indiast, kelle aktsent oli oma ülikiire jutu juures nii tugev, et mul oli tõeliselt raske temast aru saada. Vähemalt viimasest lausest lugesin välja, et mine Vodafone'i poodi ja lase sealsetel inimestel end aidata. Lähim selline pood on meist u 200km kaugusel, niiet no way! Nüüd aga lõpuks asi korras. Isa aitas mind palju. Aitäh Sulle, isa! Ma ei hakka seletama, kuidas asi korda sai. Igav ju :)
 Meie elu siinses peaaegu et Aasia rahvuspärases hostelis on kujunenud väga vägevaks. Oleme täielikult ära harjunud. Kõik on sõbralikud ja oleme siin nagu üks suur pere. Varsti oskame Korea keelt ka. Aasia poisid juba mängivad meile õhtuti kitarri ja laulavad Korea keeles ilusaid laule. Vot nii :) Mis siis veel...Esmaspäeval pidas kohalik politseinik meile kõigile väikese loengu, kus manitses meid olema korralikud ja tähelepanelikud. Seda ennekõike siis liikluses muidugi.
Kas Eestis on poed juba jõulupärast kraami täis? Siin hakkab vaikselt midagi tekkima, aga seda kõike on nii imelik vaadata, sest kui iga päevaga läheb õues järjest kuumemaks, siis mingist jõulutunde tekkimisest ja veel vähem selle süvenemisest ei anna küll rääkida :) Arutasime just, et vägev oleks jõululaupäeval Sydney's olla, kuna teame, et seal kogunevad paljud eestlased kokku, et sel ilusal päeval koos olla ja Eesti traditsioonide kohaselt jõule nautida. Samas siin olles näeme ära, mida muud rahvused jõuludest peavad ja kuidas nad seda tähistavad. Saab tõenäoliselt põnev olema.
 Hoidke end sealpool maakera nii, nagu meie hoiame end siinpool maakera. Kuna oleme tõenäoliselt järgmised 2 kuud vähemalt tööinimesed ja elame üsnagi tavalist elu oma armas Donnybrook'i väikelinnas paiknevas hostelis, ei saa minu postitused olema väga põnevad, aga arvan, et mis sellest :) Olge tublid! Kallistan!

Erinevaid tähelepanekuid

Täna on päev, mil meil ei ole suurt midagi teha ning saame isegi natukene igavleda :) Kell on praegu 10:09. Eestis 04:10, mis tähendab, et kõik tuttavad/sõprad, kellega saaks netis juttu puhuda, magavad praegu. Pean siis mingil muul moel oma hommikust aega veetma. Võiks ju sööma minna, aga siin hostelis tehakse pärast kella 7 hommikul köök uuesti lahti kell 11. Mõtlesin, et kirjutaks siin natukene meie erinevatest tähelepanekutest, mis me Austraalia elu ja inimeste kohta oleme teinud. Kõik on muidugi välja tulnud võrdluses Eestiga :)
*MEELETUD vahemaad erinevate kohtade vahel, mis on muidugi ilmselge, kuna tegemist on ju siiski üüratult suure maaga. Poisid ütlesid, et Eestisse tagasi jõudes ei virise nad enam kunagi, et liin Tallinn-Tartu on pikk ja väsitav. Eriti veel pärast seda, kui me sõitsime ühe päevaga maha 1000 km.
*Austraalia on väga puhas. Prügi tänavatelt on peaaegu et võimatu leida. Sama kehtib aga ka prügikastide kohta. Neid on rohkem ainult poodide jm asutuste läheduses. Sellest aga järeldame, et inimesed siin on lihtsalt väga kombekad ja ei viska oma prahti maha.
*Toit on võrreldes Eestiga kordades kallim. Tõesti, kordades. Tõenäoliselt aga ongi see üheks põhjuseks, miks on siin nagu Ameerikaski igal sammuk kiirtoidukoht. Lihtne, kiire, mugav ja odav. Austraallastele näib meeldivat. Juba hommikul vara võib näha koolivormides lapsi ja nende vanemaid McDonaldis't hommikusööki ostmas. Muust kraamist aga on nt riided sama kallid kui Eestis. Mõeldes aga inimeste siinsele sissetulekule, on riided selle kohta odavad. Elektroonika on aga pea poole odavam.
*Austraallasele näib auto olevat tõesti AINULT tarbeese. Uhkeid ja kalleid autosid oleme näinud imevähe ja seda isegi Perthis. Suurem osa sõidab Holdenite ja erinevate Euroopa ning Jaapani autodega. Nii palju, kui olen jälginud, siis euroopa autodest nt Audit olen näinud kahel korral, BMWd ja Mersut ei ole minu silm veel riivanud.
*Austraallasele näib vaba aeg olevat kõige väärtuslikum. Erinevad asutused, kaasaarvatud poed, lähevad lahti üsna hilja ning suletakse väga vara. Toidupoed, kuhu meie oleme sattunud, on kõik läinud kinni kas kell 5 või 7. Ning sellest, et minna nädalavahetusel rahus shoppama, võib peaaegu et unistada, kuna paljud kohad on kinni või suletakse lihtsalt väga vara.
*Kui me veel Perthis olime, siis tekkis kohati kahtlus, kas me ikka oleme Austraalias. Siin on lihtsalt meeletult palju Aasiast sisserännanuid. Meie Donnybrook'i hostelis, kus me praegu elame, on end sisse seadnud u 130 inimest, nendest 120 Aasiast-Jaapanist, Taiwanist ja Hong Kongist. Kõik töötavad farmides või mingites tehastes. Üks sakslane, kes ka siin hostelis pikemalt olnud, rääkis, et farmeritele pidavat aga eurooplased rohkem meeldima, kuna eurooplane on kärmem ja korralikum. Aga jah, te ei kujuta ette tegelikult, kui raske ja väsitav on nende keskel siin hostelis elada. Nad on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII lärmakad ja nad on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII lohakad. See on täiesti uskumatu. Meile oli see kõik väga üllatav. Mina ja Nastja oleme 6-ses toas. 3 tüdrukut on Taiwanist ja 1 on Hong Kongist. Kui me tuppa sisse astusime, pidime ümber kukkuma. Ma ei oska kirjeldada, kui segamini see tuba siin on ja mida siin kõike leidub. Meie poisid tulid ka vaatama ja küsisid, kas tõesti võivad tüdrukud nii lohakad olla. Vähemalt see on hea, et ma oskan vist nüüdsest puhtust veelgi rohkem hinnata. Aga õnneks on need tüdrukud küllaltki sõbralikud. Aga jah, lärmavad nad kohe uskumatult palju ja jätavad pärast söömist enda järgi koristamata. Kindlasti mitte kõik, aga väga suur osa nendest.  Ärge palun arvake, et me oleme siin vihkamist ja rassismi täis :D Seda kohe kindlasti mitte, sest me saame nende kõigiga hästi läbi ja nad on toredad inimesed, aga kui nendega ikkagi koos elada, siis on selliseid asju, mis meis hämmingut tekitavad ja see blogi on hea koht, kus sellest kõigest kirjutada.
*Tuleks nüüd Austraalia enda juurde tagasi :)    Kraanivesi ei ole siin joomiseks. Tahad juua, osta poest. Kraanivesi on siin vist igal pool kloorine. Meie ei ole veel sattunud peale ilma kloori lõhna või maitseta kraaniveele.
*Austraalias elab teadupärast palju väga väga mürgiseid ämblikke ja madusid. Pea kõik backpackerid, kes siin juba pikemalt elanud ja kellega meie kohtunud oleme, ei ole kordagi mitte ühegi mürgise elukaga kokku puutunud. Nad on küll näinud mingeid väiksemaid madusid ja ämblikke, aga ükski nendest pole olnud ohtlik. Eks neid mürgiseid leidub ikka rohkem kõrbes jm metsikumas looduses.
*Nn hairannad jäävad rohkem põhjarannikule. Siin, edelas ja läänes, on kõik rannad olnud senimaani ohutud ja ujumiskõlbulikud.
*Pole vist maja, mille katusel ei oleks päikesepaneelid. See on muidugi täiesti arusaadav. Linnas töötavad tänavatel olevad parkimisautomaadid ja taksofonid samuti päikesepatareil.
*Eurovisioon on Austraalias populaarne : D Ju siis näidatakse neil seda mingilt kanalilt. Nad isegi saavad valida oma lemmikut. 2009 aasta sai Eesti oma "Rändajatega" siin 3-da koha. Voh nii :)
*Austraallased on ameeriklastega väga sarnased. Seda nii oma kommete kui elustiili poolest. Backpackerid on rääkinud, et austraallased on alati vaadanud rohkem Ameerika kui Euroopa (eriti siis Suurbritannia) poole. Nende suur soov pidavat olema näha Austraaliat ühel päeval iseseisva vabariigina/vaba riigina. Aga selle üle pidavat küll hea meel olema, et Elizabeth II sünnipäev on neil üleriigiliselt vaba päev :)
*Väike tähelepanek meie kohta siin- vasakpoolse liiklusega harjub momentaalselt ära :)
*Jäätisevalik on peaaegu olematu. Või oleme meie siis valedesse poodidesse sattunud? Eesti jäätised on ikka üle kõige :)
*Jogurt on siin vägagi populaarne, kuigi sortiment ei ole just väga suur. Kõik jogurtid on aga kirjaga Diet, no fat. Maitse on seetõttu aga suhteliselt kesine.
*Nagu juba teate, on austraallased äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Nad tõesti on.

Vot sellised tähelepanekud mul praegu. Nagu näha, siis midagi erakordset eriti ei ole. Austraalia eluga harjub kiiresti ära. Või õigem oleks vist öelda, et see ei vajagi mingit harjumist. Kui kõik on ilus ja hea ning sind võetakse hästi vastu, siis saab tunda ennast küllaltki koduselt. Ja me tõesti tunneme ennast hästi. Aga südames on mul ikka ja alati siiski ainult üks koht- väike armas Eesti :)

Kõik on muutlik

Hei! Nii tore, et saan jälle siia kirjutama :) Seiklesime eelmised 4 päeva kõrbes, niiet arvata võib, et ei saanud ei netti ega ka helistama. Eelmist postitust lugedes võite järeldada, et oleme Perthist 1000 km kaugusel Carvarvonis. Aga me ei ole. Meil muutub kõik väga äkiliselt :) Alustasime oma sõitu Donnybrooke'ist Carnarvoni poole, et seal kuskil farmis tööle asuda. Poole teel peal sinna saime aga teada, et pea iga farmi sissesõidu ees on kirjas No work. Milles siis asi? Austraalias oli sel aastal väga pikalt põud, mistõttu hakkab ka põhjas farmitöö peale alles detsembri alguses. Viljad ei ole veel lihtsalt valmis. Meil aga kindlasti vaja tööd varem kui 2 nädala pärast ning see tõi meid otsusele sõita tagasi Donnybrooke'i, kus kõigi lootuste kohaselt peaks enne farmi saama mingi teise tööotsa. Siin on üks tuntud tööhostel, kus aidatakse sul tööd saada.  Kuna farmi praegu veel ei saa, on see hetkel meile hea võimalus ära kasutada. Loomulikult otsime ka ise edasi. Aga hosteli nimi on Brook Lodge ning siia me täna ennast maha panimegi. Mõnus on siin. Donnybrooke on väga väga ilus koht, kus on võrratu loodus. Aga jah, et me ikka tööd saaksime, siis hoidke meile jätkuvalt pöidlaid :)
Räägiks natukene meie autoretkest läbi kõrbe. See oli huvitav, väsitav ja ohtlik. Huvitavaks tegi selle sealne taimestik ja loomastik, väsitavaks meeeletult pikk sirge tee ja kohutav kuumus ning ohtlikuks teele jooksvad kängurud. Aga me saime hakkama :) See retk oli siiski põnev ning kuna sõitsime vahetustega, siis said kõik ikka puhata ka. Meeleolu tõstis veel autos mängiv 80date pop-rock, mis sobis kui rusikas silmaauku. Kui Donnybrooke tagasi sõites kõrbest välja saime, käisime ujumas, nagu piltidelt näha võite. Mõnus mõnus mõnus oli, aga juhtus ka üks väike õnnetus. Mingi hetk hakkasid lained ennast koguma ning ühe laine tuleku ajal olin ma oma digikaga veepiiril pildistamas, aga ma ei teadnud, et see laine mind nii madalas pikali lööb. Silmaga ei osanud lihtsalt olukorda hinnata. Kukkusingi siis vette, laine lõi mind endaga kaldale ja nii ta oligi. Digikas oli ju aga käes. Vees olles püüdsin meeleheitlikult digikat üleval hoida, aga ta sai ikkagi natukene vett. Ja nüüd ta ei tööta :( Kuna see on aga ainukene pildistamisvahend, mis meil kamba peale võtta, siis see tähendab, et peame oma klõpsude mobladega pilte tegema. See aga ei kõlba ju kuskile. Eks peame selle olukorra kuidagi lahendama.
Rääkige, kuidas Eestis ilmad? Ise ei jõua siin jälgida, kuna netis oleku aeg niigi pidevalt piiratud. Blogigi kirjutan meeletu kiirusega, niiet kui trükivead jms vead, siis palun ärge pange tähele :)
Siin lähevad ilmad järjest kuumemaks. Öösiti enam korralikult magada ei saa. Aga küll me harjume.
Kohe, kui meil midagi uut, üritan jälle teada anda. Seniks, kõike head ja kallid!!!

Seikleme

Ahoi kallikesed! Väike elumärk meist. Nagu teate, siis alustasime eile hommikul sõitu lõunasse, Donnybroke´i. Jõudsime sinna ja sõidsime erinevaid farme läbi. Vägev oli avastada, et lõunas hakkab farmitöö hiljem pihta, kuna seal valmivad viljad palju hiljem kui põhjas. Mis me siis tegime? Tõmbasime tagasi Perthi, panime autol paagi täis ning põrutame põhja. Lähme Carnarvonisse. Sinna on u 1000 km. Praegu oleme veel teel, istume mingis McDonaldsis, kuna siin wifi. Sõidetud on u 450 km. Nüüd aga lähme otsime mingi campingu, sest pimedas on siin ohtlik sõita ning oleme väsinud ka.  Aga oleme õnnelikud :) Austraalia countryside on ikka VÕRRATU. Eks kui kunagi saan pikemaks ajaks jälle netti, siis panen pilte ka üles. Praegu aga annan teile meist kiirkorras teada :) Olge tublid ja hoidke meile ikka pöidlaid :)

Maale ära!

Heia! On reede õhtu. Istusime just oma hosteli hoovis selle maja rahvaga. Nemad tähistavad nädalavahetuse saabumist, meie neljakesi aga seda, et saame siit lõpuks minema vurada ja maale sõita. Oleme õnnelikud, sest nüüd ootab meid ees tõeline Austraalia maaelu. See ongi just see, mida me tahame ja mida me pikalt igatsenud oleme. Kogu vajalik kraam, alates telgist kuni veekanistriteni on ka kenasti olemas. Esimene eesmärk maal on aga leida TÖÖ. Oiii kuidas me seda juba tahame, sest elu Aussis on ju küllaltki kallis ning enda rahad ei pea igavesti vastu. Igaljuhul, loodame siis parimat ja hoidke meile pöidlaid! Ma usun, et see kant, kuhu me esialgu suundume, ei ole väga suur pommiauk ning me saame võimaluse endast ikka teada anda. Kui aga ei õnnestu, siis ärge palun muretsege! Siinsed eestlased on meile ikka rääkinud, et vahepeal ei saa maal olles 2-3 nädalat ei internetti ega ole ka telefonilevi, mistõttu on nende lähedased Eestis väga mures. Aga selle vastu lihtsalt ei saa. Eks oleme oma e-Eestiga ära hellitatud :)
Aga mis siis ikka, lähen nüüd magama. Homme vaja vara ärgata ning kogu kraam autosse ära vedada ja siis veel check-out siin hostelis ära teha.
Armastan teid kõiki väga väga väga ning olge tublid ja õnnelikud! :) Meie oleme ka :)

Meil on nüüd auto!

Kergendasime täna neljakesi oma kukruid ning tegimegi selle ostu ära. Väga suure tõenäosusega sõidame siit laupäeval minema, et alustada tööga farmis. Loodetavasti :) Nüüd siis aga autost. Ma ei taha mõeldagi, mida STLi rahvas mõtleb : D, aga selle raha eest lihtsalt paremat ei saa. Meil oli auto ostul abiks üks vanem eesti mees, kes siin juba üsna pikalt elanud. Vaatas kõik tähtsamad asjad üle ning käis meiega proovisõitu tegemas. Meeldis temale, meeldis meile, ja võetud ta saigi. Tulime ise just praegu sõidult ning mitte niisama tiirutamast, vaid tõmbasime ikka kohe kesklinna ja siis kiirteele ja siis randa : D Väga mõnus oli. Aga ei oleks me GPS-i ostnud, ei oleks me kuskile välja jõudnud. Aaaaa, aga tahate vist teada ka, mis auto me ostsime? : D Austraalia Holdeni. Eks siis ole näha, kuidas meil selle autoga minema hakkab. Pilte masinast lisan ma homme, siis saab ikka valges neid pilte teha. Täna ei olnud mahti. Aga see-eest on meist autos mõni pilt :)

Uued tuuled...

...puhuvad meie õuel. Tsauka, kallikesed! :) Meiega on nüüd lood sellised, et me ostame endale autot, et järgmise nädala alguses minema põrutada. Ja noh, et farmidesse tööle saada, on oma auto omamine ka kohustuslik. Eile saime kokku ühe Eestist pärit paariga, kes oma Fordi müüvad. Selle ostmine ei lähe vist aga läbi, kuna  ARKiga on selle auto puhul sada asja vaja korda ajada ja see kõik läheb liiga kulukaks. Üle hoovi on meil siin aga üks autoaed ja poisid just tulid mõni minut tagasi seda kaemast ning midagi olevat vist silma jäänud. Õnneks on siin nii palju eestlastest jm rahvustest backpackereid, kes oskavad soovitada ja oma hinnangut anda. Niiet, täna õhtuks loodame selguse majja saada.
Eile saime lõpuks oma pangakaardid kätte. Saame nüüd rahulikult poodides ka kaardiga maksta. Eesti kaardid kippusid aegajalt jamama ning pidime pidevalt kuskilt sularaha välja võtma.
Kirjutage keegi, kuidas teil seal ilmad ja kas midagi põrutavat ka toimunud on? Siin on ilmadega vägagi head lood. Eile viskas siis esimest korda üle 35 kraadi. Ja see ju alles hiliskevad. Üsnagi raske oli ringi liikuda, väsisime kiiresti ära. Ning öösel oli palav. Eesti suvi kippus kohe meelde tulema :) Aga täna on niiiiii mõnus. Järgmiseks 3-4 päevaks lubab ainult 25 kraadi ning kohati isegi kerget vihma. Me naudime seda südamest, sest niikuinii jõuab varsti tõeline suvi kätte ning see tähendab, et maal võivad kraadid tõusta kuni 50 kraadini. Ühed eestlased ütlesid eile, et nad on peamiselt põhjas ringi rännanud ning seal oli eelmine suvi mõnel päeval  kuni 60 kraadi. Kuidagi väheusutav, aga no võib olla tõesti, me ei ole siinse kliimaga veel nii tuttavad.
Kuhu me siis aga Perthist kavatseme minna? Lähme Donnybrooke'i. See ei ole siit kaugel, niiet esimese sihtkohana väga sobilik. Leidsime selle koha interneti teel ning hiljem rääkisid ka mõned eestlased, et nad seal tööd teinud. Niiet, loodame parimat.
Oleme paljudelt ka küsinud, et kuidas neil maal ämblike ja madudega lood on olnud. Mitmed, kes juba üle aasta siin olnud, ei ole mitte ühtegi korda nende mürgiste loomakestega kokku puutunud. Ainult üsna tavalisi halle ja karvaseid ämblikke näinud. Aga madusid on jah vähesed näinud. Kuigi üks on lausa püütoni oma toast leidnud. Kuidas meiega minema hakkab, eks siis näeme :)
Aga ok, me nüüd linna. Peame endale mingid spets saapad ostma, mida farmis vaja. SIIN LINNAS ON JUBA NII IGAV, ET POLE, MILLEST KIRJUTADAGI!  Aga jah, kirjutage keegi mulle midagi!Ükskõik millest. Ja mina saan siis vastata. Niikuinii me oleme õhtul mingi aeg jälle läpakate taga ja siis mul hea lugeda ning vastata. Seniks aga tsauka ja  olge tublid!

Elu Perthis

Hei! How are you there in Estonia? Everything is fine? Meil on küll kõik korras. Eilse ja tänasega on palju toimunud. Ma ei teagi, millest alustada :) Võib olla sellest, mis on olnud meile endile kõige meeldejäävam. Loomulikult esimene rannakülastus, kus sai mõnuga ookeanilainetes hullatud :) Me nii nii igatsesime ujuma ja otsustasime hommikul lõpuks ära käia. Jumal tänatud, et Max (sakslane, kes siin juba pikalt elanud), tuli meiega kaasa, sest ise ei oleks me vist nii lihtsalt kohale jõudnud. Oleksime hakanud bussidega kuidagi üritama, aga see olekski ainult üritamiseks jäänud. Kõige lihtsam on siit randa sõita rongiga. Aga rong väga lähedale ei vii, niiet oli vaja ikka oma jalgu ka kasutada. Neid viimaseid sai aga kohe vägagi palju kasutatud. Saime rongilt maha, hakkasime enda aruga ookeani poole liikuma, aga kohe kuidagi ei tahtnud ta silmapiirile jõuda. Jõudsime siis ühele armsale kõrvaltänavale, kus üks vanem naine hoovis midagi toimetas. Pöördusime tema poole ja küsisime teed. No ja muidugi olime tulnud valesti ja randa sai hoopis teist kaudu. Tänasime siis seda naist ja ta küsis, kust oleme. Estoniast oleme. Oooh, Estonia! Tallinn! We were in Tallinn about 3 years ago. Jeehhh, rõõmustav kuulda :) Nii, kõndisime siis uues suunas edasi. Kõndisime ja kõndisime ja tundsime juba joogiveest puudust, KUNI hakkas helesinine ookean silme ees virvendama. Ohhh kui ilus oli. Kiirustasime vee äärde, aga enne lugesime igaks juhuks plakatid läbi, et kas miskite vee-elukate eest ka hoiatatakse. Vee-elukaid ei olnud, küll aga võib selles rannas kõrkjateribal madusid kohata. Niiet oli ikkagi midagi, mille suhtes tähelepanelik olla. Ohhhhh kui hea oli ujuda. Kuigi ujumiseks seda nimetada ei saa. Lained olid u pooleteise meetri kõrgused ja kaugele minna ei saanud. Niiet, hullasime lainetes. Max veel õpetas meid, kuidas lainetega kõige paremini toime tulla ning jagas igasugu näpunäiteid selle tarbeks, kui meiega peaks suurte lainetega võideldes midagi juhtuma. Mina aga ei olegi üldse nii hulljulge, et saaks midagi halba juhtuda. Vähemalt ise ma arvan nii. Kuigi vees juhtub tavaliselt kõik väga ootamatult. Aga ma luban, et olen ettevaatlik ning võtan asja mõistusega :) Kui veest välja tulime, kuivasime natukene ja vaatasime surfareid. Päikest me võtma ei jäänud, sest tuul oli võimatult tugev. Jalutasime siis natukene seal kandis, enne kui rongiga linna tagasi hakkasime vurama. Nauding oli seal kõndida, sest lihtsalt nii ilus oli :) Kaunid majad, uhked autod :) palmialleed, inimesed pidamas laupäevast pikniku...mõnus.  Jõudsime siis rongile ja sõitsime kesklinna. Poisid proovisid siis Aussi McDonaldsi ka ära. Ütlesid, et ei olnud nii hea kui Eestis. Meie, tüdrukud, ei tahtnud burgerit, kuna alles me saime sellest lennuki ja lennujaamade kuivtoidu õudusest üle. Kõhud olid korrast ära. Nüüd on aga korras ja nii hea on olla. Siin on söögiisu kuidagi naljakalt vähe ja kui me ka sööme, siis jogurteid, tomateid ja nuudleid. See on meie viimase nelja päeva toit olnud :) Peaks vist aga oma toiduvalikut rikastama. Liiga ühekülgne. Aga noh, eks me oleme ju niiiiiii palju linnas ringi rändamas ja mõtted pidevalt sellel, mida ja kus järgmisena vaadata ja teha. Selle kõigega seoses oleme aga nii palju jala käinud, et kodus ei tulnud kuu ajaga ka selliseid kilomeetreid kokku. Aga noh, see kõik on ju ainult hea :)
Nii, tuleks nüüd tagasi selle juurde, et mis me siis õhtul pärast rannas hullamist ja taaskordset linnaskäiku tegime- läksime siinse ööeluga tutvuma. Perthi kesklinnas on Northbridge ööklubide rajoon. Sinna me siis sakslastega läksimegi. Meie sekka sattus veel üks Eesti tüdruk, kes Aussis juba pea aasta olnud. Soovitas meile kohta, kus palju farme ja kus ta isegi tööd teinud. Ütles, et kui sinna minna, siis tuleb farmeritele kindlasti öelda, et oleme Eestist, kuna eestlased on seal ´most wanted´.Kuidas siin siis ööklubides peod on ka? Pea iga klubi ees on võimatult pikad järjekorrad, pead ikka head 20 minutit ära seisma. Saime aga lõpuks ühte ikka sisse. No ja see oli alles pidu. Mitte et meie oleksime hullult pidu pannud, aga jälgisime austraalia noori pidutsemas. Nii juuatäis ja lärmakaid noori ei kohta just igal pool. Nii ära lägastatud ja klaasikilde täis tantsupõrandaid ei olnud keegi meist veel kohanud. Nii minides ja kõrgete kontsadega noori tüdrukuid, kes olid meigiga ilmselgelt liiale läinud, ei ole veel näinud. Me ei näinud mitte ÜHTEGI natukenegi pikema kleidi või seelikuga või lausa pükstega tüdrukut, ükskõik, mis mõõdus ta siis oli. Mind tõesti ei huvita muidu, kuidas inimesed riides käivad ja mulle ei meeldi inimeste riietumisstiili kommenteerida või teisi taga rääkida, aga see lihtsalt jäi silma. Ja eriti muidugi poistele, kes tegid sellest ka juttu :) Aga juttu tuli sellest kõigest muidugi selle pärast, kui kole ja maitsetu see nende jaoks oli. Aga noh, nüüd on see ööelu  siin vähemalt nähtud ja sellest aitabki. Meile ei meeldinud. Olime kuskil poolteist tundi ja tulime tulema. Sakslased jäid veel peole. Tee peal nägime igal nurgal politseinikke küll autodega, küll jala, küll hobustega. Kuulsime, et ilma sellise hulga korravalvuriteta läheks peod nendes klubides ja tänavatel ikka täiesti käest ära. Austraalia noored on meeletult elavad ja lärmakad. No vähemalt siin Perthis küll. Seda oleme ka päevasel ajal linna peal käies tähele pannud. Hostelisse tagasi kõndides saime aga väga palju asju omavahel paika räägitud. Jõudsimegi nüüd lõpuks selleni, et sõidame kohe kohe maale ära. Oleks tahtnud juba homme või ülehomme alustada rännakut kuskile maale, aga siis tuli meelde, et pangakaardid ja tax file nr on ju vaja ära oodata. Aga linnas ei taha enam üldse olla. Me oleks siin nagu lihtsalt kinni, midagi meiega ei toimu ja raha ainult läheb. Õnneks aga meeldib meile kõigile mõte sellest, et saaks juba maale, saaks näha juba seda õiget Austraaliat ja tema loodust, teha tööd ning teenida raha. Ka elamiskulud maal on pallllju väiksemad. Me ei jaksa enam ära oodata, et siit linnast ära saada. See ei tähenda aga, et meile Perth kui linn ei meeldi. Perth on väga väga ilus, uskumatult puhas, olgugi, et prügikaste linnas leidub nagu seeni enne vihma, ja inimsõbralik. Martin tegi netis Perthi kohta ka väikest uurimistööd ning tuleb välja, et Perth kuulub elukvaliteedi poolest maailma linnade TOP 10-sse.
Oma eelmises postituses kirjutasin, et lähme täna kängurute saarele. Hakkasimegi siis sinna kõmpima. Olime vist mingi 15 km juba kõndinud, kuni otsustasime, et kuna meil juhmidel kaarti ei ole, et äkki oleks aeg inimeste käest küsida, kuhu poole see saar ikkagi jääb. Teadsime, et üle jõe peab sild minema, aga kust kohast täpselt, ei olnud meile selge. No ja küsisime siis ühelt vanapaarilt ning loomulikult olime vales suunas liikunud. See jäi teisele poole ja üsna kaugele. Jõudsimegi siis omavahel kokkuleppele, et iga kord, kui me kuskile minema hakkame ja suuna ära valime, siis toimime vastupidi.  Kõhud olid aga tühjad ja lõime saarele käega :) Küll me neid loomakesi veel maal näeme. See jõeäärne kallas oli aga väga ilus ning kuna täna oli taaskord väga tuuline, möllasid purjetajad jõel. 2011. aasta purjetamise maailmameistrivõistlused tulevad ei kuskil mujal kui seal. Aga saime siis söödud ja käisime esimest korda riideid, kingi, kotte jms vaatamas. Ohhhhhh kui raske see oli. Meie südamed valutavad ja käed sügelevad ostlema :D Küll on ilusaid riideid, kingi, kotte, prille... isegi poisid leidsid end riiulite vahelt. Riided on samas hinnaklassis nagu Eestis, kui mitte odavamad. Inimeste palgad siin on ju aga kõrgemad.  Ühesõnaga, raskete südametega tulime poodidest ära :D  Käisime tehnikapoes ka. Apple'is täpsemalt. Nii huvitav kui see ka ei ole, on pea iga vidin poole odavam kui Eestis. Niiet jah, oleme ikka ringi käinud ja igasugu selliseid tähelepanekuid teinud.
Aga ongi vist praegu kõik, millest rääkida. Ilmad lähevad iga päevaga soojemaks, sest suvi on siin kohe kohe ukse taga. Kuigi juba praegu on õues kuskil 25 kraadi ning päike on väga intensiivne. Päikest me otseselt võtnud ei ole, aga õues kõndides oleme juba esimese kerge põletuse kätte saanud.
Ok, olge kõik tublid ja aitäh teile, et mulle kaasa elate ning minu tegemisi jälgite :) Mul on nii hea meel :)  Ahjaa, kes mu kohalikku numbrit tahab, siis siin ta on 0401921542. Teadmiseks aga, et kõneminut on 60.-  Kes aga ikkagi helistada tahab, siis tehku seda kindlasti, aga suunakood otsige ise :)   Järgmise sissekande ja piltideni!

                                                               Austraalia liiklusmärk

                                  

                                                                      Jõele purjetama