Ebaõnn naeratas

Ma kirjutasin valmis PIKA jutu ja mu arvuti otsustas lihtsalt kokku joosta...ohhhhhhhh vana jama küll...ma ei jaksa hakata täna enam otsast peale kirjutama, sest kell on siin juba palju ja ma lähen magama. Homme jagan teiega oma siinset elu.
VIHALE AJAB SELLINE ASI!!!

Melbourne on VÕRRATU!

Ma jõudsin Melbourne'i veidikene enne kella 5 hommikul. Teadsin, et pean lennujaamas võtma SkyBus-i ja sõitma sellega Southern Gross Stationi-sse. Kuna aga olen selles suurlinnas elus esimest korda ja õues oli veel pime ka, siis mõtlesin, et ootan parem lennujaamas, kuni õues valgeks läheb. Siis aga hakkasin mõtlema, et just põnevam pimedas minna ja linnas ei olegi erilist vahet, kuna linnatulede paistel näeb ju kõik kenasti ära :) Jõudsin siis Stationisse, kõndisin veidikene, kuni panin ennast maha ühele muruplatsikesele keset linna. Aeg oli küll varajane, aga linnas juba elu kees. Läksin ma aga siis netti, et uurida täpselt järgi, kui kaugel mu hostel sellest jaamast asub ning mida siin üldse ümbruses näha võib. Minu õnneks asub hostel sellel samal tänaval ja veel niivõrd hea koha peal, et pea kõik on käe jala juures.
Hetkel istun Yarra jõe promenaadil, naudin linnavaadet, kuulan tänavamuusikut, jälgin õhtut nautivaid inimesi ning kirjutan siin teile. U tund aega tagasi tulin Eureka SkyDeck 88 otsast, kus sai need esimesed pildid tehtud :) Hämmastav oli. Fantastiline! Täna aga olen väga väga palju kõndinud. Homme tahan jõuda täiesti südalinna, käia ära Queen Victoria Market'is ning seejärel minna tõenäoliselt ühte parki nende mitmete kümnete seas, mis Melbourne'is on.
Ma tänaseks lõpetan. Lähen nüüd jalutama ja naudin õhtust linna edasi. Jääge moodsaks :)

Hüvasti, Donnybrook!

Ja ongi kõik. 5 kuud elu Brook Lodges saabki esmaspäevaga läbi. Hetkel on kell 12:53 pühapäeva pärastlõunal. Pakkimisega olen peaaegu lõpusirgel. Kuidagi veider tunne on. Mu meel on veidikene kurb. Eile ehk siis laupäeval oli mul töökohas Nevawoodis viimane päev. Kui lahkuma hakkasime, tahtsid kõik mu töökaaslased, kes nüüdseks juba pikka aega ka loomulikult mu sõbrad olnud, igaüks minuga hallis mõned pildid teha ning lõpuks kui hakkas hüvastijätt omanikest perega, suudles pereisa mu kätt ja soovis palju palju edu ning poeg, kes seal siis põhitegija, surus tugevalt kätt ja tänas mind südamest väga hästi tehtud töö eest. Pärast seda tehti ka meist pilt. Rob (poeg) ütles, et kui peaksin kunagi veel sinna kanti sattuma, siis astugu ma läbi ja nad annavad mulle viinamarju. Kogu see lahkumine sealt oli niivõrd kena ja südantsoojendav, et tegi silmad veidikene märjaks. Thank you, Rob, Drevor and Jane!!!
Kui jõudsime töölt koju, siis sai end kiirelt korda tehtud, et minna õhtut nautima. See õhtu kujunes suurepäraseks. Kogu Nevawoodi kamp, kes ongi siin mu kõige suuremad sõbrad, oli koos. Jutustasime ja naljatasime, kuni hakkas pihta tõeline fotosessioon. Kõik võtsid oma kaamerad välja ning lasid meid koos pildistada. Igas asendis, iga nurga alt. Meil oli tõeliselt lõbus. Juba hakkasid nad mind kallistama ja kõike head soovima, aga ma keelasin ära ning ütlesin, et meil veel terve pühapäevane päev selleks aega, niiet ärge tehke veel mu meelt kurvaks sellega, et teist lahkuma pean.
Ma olen väga pikalt oodanud Melbourne'i sõitu ning loomulikult olen ma rohkem kui õnnelik, et see saabki lõpuks teoks ning et ma hakkan olema oma enda aja peremees ning rändan ihuüksi, aga kõik inimesed ju teavad seda tunnet, mis neid valdab, kui nad peavad jätma hüvasti nende inimestega, kes on neile lühikese aja jooksul südamesse pugenud. Ma olin nende inimestega koos 24/7 seitse päeva nädalas ja niimoodi viis kuud järjest. Ükskord aga peab ju lahkuma, nüüd ongi see aeg käes ja mis muud, kui öelda neile kõigile, et hoidke end, ärge unustage mind ning et kes teab, ehl kohtume veel kunagi. Me kõik ju teame, kui väike maailm tegelikult on! Thank you, my mates!!!

Frank, Mark, Moon, Kiki, mina, Mikko, Reiko ja Christy

3 ja pool päeva veel...

...ja elu Donnybrookis saabki läbi. 2 päeva veel tööd teha. Laupäeva õhtu kulub peole ja pühapäev kulub pesu pesemisele ja pakkimisele ja igasuguste bussi-ja lennupiletite printimisele jms. Esmaspäeva hommikul sõidan Perthi. Õhtuks lennujaama, et siis juba lennukile hüpata ja Melbourne'i ära kimada. Tuba Melbourne'is backpackeris kenasti broneeritud. Kesklinnas :) Niiet, adventure ootab!!! Jätkan oma teekonda üksi, niiet kui juhtud olema Melbourne'is või mingil põhjusel lihtsalt sealt läbi hüppamas ja tahad ühe üksiku kaasmaalasega kokku saada, siis anna teada :) Muidu aga meeldib mulle see, et hakkan üksi sebima ning üritan kõigega hakkama saada, niiet kaaslasi ei otsi ma kohe kindlasti :) Niiet jah, varsti varsti varsti!!!!

Eesti Päevalehe artikkel

http://www.epl.ee/artikkel/594442   Muidu tore artikkel, aga omaltpoolt sooviksin lisada, et vähemalt mina ei tulnud Austraaliasse seetõttu, et mul Eestist millegi pärast kõrini oleks saanud. Eesti on kõige ilusam ja parem koht, kus elada. Ma olen alati patrioot olnud ja selleks ma ka jään. Austraalias olen kõigest reisimas ja seiklemas ning et seda kõike oleks võimalik siin ellu viia, tuleb ka tööd teha.
MA ARMASTAN OMA KODUMAAD :)

Loeme päevi...

...ei muud. 13 veel ja siis maandume Melbourne'is. Siis mul on jälle, millest kirjutada ja pilte näidata :) Hetkel aga ainult töö töö töö, et 13 päeva pärast jälle nautima hakata :)

Vastlapäev on tähtis päev!

Eestis on vastlapäev... ja meie ei saagi vastlakukleid? Ei ei, nii ikka ei lähe! Tegime endale ka :) (peaaegu autentsed)

Melbourne juba paistab!

LÕPUKS! Nüüd on asi kindel! Piletid Melbourne'i ostetud ning ootusärevus on loomulikult mee-le-tu... Lendame 28. märtsi öösel, kohale jõuame varahommikul. Niiet kui juba sinna jõuame, hakkab ajavahe olema mitte 6, aga 8 tundi. Netis juba uurimistöö ka tehtud, et mida kindlasti kaema minna ning kuhu hostel võtta jms. Oleme õnnelikud :)
Vahepeal midagi märkimisväärset pole toimunud. Vb see, et Martinid käisid üleeile õhtul külas ning et 2 uut eesti poissi on meil siin hostelis :) Said ka juba kenasti tööle ning üks nendest lausa samasse kohta, kus minagi töötan. Niiet polegi ma enam üksik seal asiaatide keskel. Üleeile, kui mul vaba päev oli, läksin hommikul kööki, et miskit süüa valmistada ning poisid olid ka juba köögis hakkamas ning ohhhh  kui hääd sööki nad valmistasid- PRAEKARTULEID SIBULAGA!!! Üleüldse kartulit sõin ma viimati jõululaupäeval, niiet jah, teate ise, mis tunded mind seal köögis valdasid :D Kohe näha, et eestlased! Lihtne ja kodune praekartul sibulaga! Ohh kui ma seda lõhna tundsin. Koduigatsus tuli peale. Tahaks oma ema praekartuleid...ohhhhh. Miks ma ise sellist head ja lihtsat asja siin pole valmistanud? Sest need kartulid, mis siin on, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Vähemalt need, mida siin Donnybrookis saada on. Lumivalged, puised ja maitsetud. Niiet seetõttu pole kordagi tulnud pähe siin enam kartulit süüa. (Poisid jõid kõrvale muideks piima! Nii Eesti ikka! Must leib oli ainult puudu... siin on kahjuks võtta ainult valge sai). Aga jah, praetult ja koos maitseainete ning sibulaga on need kartulid kindlasti vägagi head.
Aga mis siis ikka...ei rohkem ega vähem kui 3 nädalat ja läinud me siit olemegi...esialgu pidime muidugi jaanuaris minema, seejärel veebruaris, päriselt aga saame minema märtsi lõpus. Noh, parem hilja kui mitte kunagi :) Olge kõik tublid ning võtke siis kenasti meie valimistulemused täna vastu :) Austraalias võttis e-hääletamisest osa 153 eestlast. Ma kuulun nende hulka :)  Jääge moodsaks!