Ja algavadki metsapõlengud...

Oleme Donnybrook'is tomu sees. Akent ei saa lahti hoida, sest niigi tuleb vinguhais igast praost sisse. Põleng on meist ainult km või 2 kaugusel. Algas see üleeile, aga tuul oli teiselt poolt ja suits meile ei sattunud, ent täna on lood teised, sest tuult pole üldse ja nüüd see levib kiiresti. Elekter tuli õnneks tagasi. Meeletu kuumus ja kuivus panebki alguse iga-aastastele põlengutele Austraalias ning nagu näha, hakkabki see vaikselt hoogu koguma. Eks näeme nüüd järgmiste päevade jooksul, kui ulatuslikuks see kujuneb. Hais on igaljuhul vastik ja õhk on paks, niiet loodame parimat.

Kuidas möödusid jõulud...

Ja ongi jõulupidustused peetud. Loodan, et kõigil olid imekaunid ja rahulikud pühad ning on valmis tulevaseks reedeks, et nautida veel viimaseid tunde 2010. aastat. Meie siin oleme selleks valmis, sest nädalavahetusel toimunud jõulupidustustest oleme kenasti välja puhanud. Mis siin puhata eks? Tegemist ju rahuliku ja viisaka pühaga...? Njaaah, mitte Austraalias :D Kuidas meil siis kõik toimus siin...
24. detsi hommikul tõusime, aga ei säranud. Paljud läksid tööle, ülejäänud istusid lihtsalt tubades ja püüdsid end kuidagi maha jahutada, sest temperatuurid õues tõusid 40 lähedale. Mina kuulun nende viimaste hulka :) Särada polnud põhjust ka seetõttu, et hinges puudus igasugune jõulutunne. Siin on sel keeruline tekkida. Kuna mul polnud endaga midagi peale hakata, siis lihtsalt lesisin ja hakkasin kuulama eestikeelseid jõululaule. Panin silmad kinni ja kujutlesin, et sajab lund ning söön piparkooki. Mõnus oli :) Lõpuks hakkas rahvas töölt koju jõudma ning mina panin end valmis, et Bunbury'sse minna. Pidime Nastjaga pangas veidikene asju ajama ning siis minema seda kõige tähtsamat kohustust täitma- jõulushoppingut tegema! 24. detsembril??? Jah, tahtsime ikka olla nagu kohalikud. Nimelt peetakse Aussis jõuluõhtut 25. detsembril, niiet 24. on pea kõik asutused lahti ning inimesed teevad veel viimaseid sisseoste. Tunglesime siis selle rahvamassi sees ning lubasime ka endale mõned kingid. Meil kulus poodides kolamisele u 3 tundi. Pärast seda läksime ja tegime ühed kiired eined Macis. Usun, et see oli mulle esimene ja ühtlasi ka viimane kord sattuda 24. detsembril burgerirestosse sööma. Pärast einestamist hakkasime Donnybrook'i poole tagasi sõitma, sest kell 7 pidi hakkama jõuludisko. Tagasiteel põikasime aga rannast läbi, et vaadata, kuidas austraallased 24. detsembrile omaselt oma pere ja sõpradega purjetavad, ujuvad ja naudivad niisama sooja liiva ja vett. Autos olles arutlesime nende jõulutraditsioonide üle ja Adam, kes siin juba 5 aastat elanud, ütles, et kahjuks jah ei tähenda jõulud ausside jaoks päris seda, mida meile. Eks see on mõneti ka arusaadav, sest kas või aastaajaline erinevus on juba niivõrd suur ning siin sa tõesti ei kuula ega laula sellest, kui kenasti sajab akna taga lund ning kuidas me kelguga hangest alla laseme ja näeme jõuluvana saaniga sõitmas. Aga see selleks. Jõudsime täpselt 7 koju, tegime ennast korda ning läksime oma hosteli baari, kus tantsisime tõesti nagu pöörased. See sai läbi, suundusime kohalikku pubisse, kus meie mõnus tants jätkus :) Seal pole kunagi varem nii palju rahvast olnud. Kui tavaliselt on meid, backpackereid, rohkem kui kohalikke, siis seekord oli aussisid ka väääga palju. 24. detsi õhtul ongi siinsetel noortel kombeks minna sõpradega välja. Veider on aga see, et pubi pannakse nii reedel kui ka laupäeval kell 00:00 kinni. Nii iga nädalavahetus. Meil oli hoog tõesti sees ja nõudsime lisalugusid, aga kahjuks sai pidu siiski läbi. Nojah, mis siis ikka, suundusime tagasi koju, kus lihtsalt istusime murul ja pinkidel ning rääkisime juttu ja viskasime nalja. Tore oli, tõesti :) Veidikene pärast südaööd helistasid mulle ka mu kallid kodused, kes juba mõnusalt verivorsti ja hapukapsast sõid :) Nojah, Eestis oli sel ajal kell u 6 ja õues oli pime ja jõuluaja erisaated olid kindlasti juba peal :), niiet oligi õige aeg 24. detsi õhtut nautida. Tundsin sellest hetkeks väga puudust, aga siis lihtsalt üritasime kõik sellele mitte mõelda ning nautida muusikat ja tantsu ja seltskonda :) Rääkisime, et oleme hosteli rahvaga ka nagu üks suur pere ning seetõttu ei kurvasta nii palju. Kuna tegemist on ju siiski tööhosteliga, siis elatakse siin mitu kuud järjest, rahvas peaaegu et ei vahetugi, niiet me saame siin omavahel headeks sõpradeks ja teeme pea kõike koos :)
Nagu sai juba mainitud, siis see rahulikum ja meie traditsioonidega sarnasem jõuluõhtu on 25. detsembril. Kuna paljud sõitsid selleks ajaks kuskile mujale puhkama, siis jäi meid hostelisse mõnus väiksemat sorti kamp. Koos pidasime maha ühe mõnusa õhtusöögi. Olime kõik andnud hosteli perenaisele 5 dollarit, et ta saaks osta vajalikud komponendid õhtusöögi valmistamiseks. Panime kõik oma käed külge ning valmistasime erinevaid roogasid. Minu ülesanne oli teha kartulisalat valmis. Kätte anti kartulid, munad, sibulad ja mingi poeostu valmis kaste, mis lõhnas ja maitses nagu PVA-liim. Niiet jah, kahjuks ei olnud võimalik just väga maitsvat salatit valmis teha, aga süüa kannatas teda ikka. Valik oli muidu rikkalik. Pastaroad, riisiroad, värsked salatid, erinevad soojad kastmed ja mingid väga maitsvad aasiapärased soojad suupisted. No ja muidugi BBQ, mis on siin sama traditsiooniline nagu Eestis seapraad. Toit üleüldiselt aga oligi rohkem aasiapärane, kuna sealt kandist on meil hostelis ka kõige rohkem rahvast. Pärast õhtusööki toimus kingituste jagamine ning mängude mängimine. Need viimased olid kõik sellised, mida Eestiski oleme harjunud väiksema seltskonnaga mängima, niiet lõbu kui palju :) Võib öelda, et olid toredad ja kuumad jõulud :)
Täna, esmaspäeval, on mõned üksikud tööl, muidu aga puhkame. Aussis on 27 ja 28 tööinimestel vabad päevad, niiet oleme meiegi enamjaolt kodused. Püsimegi siin toas, sest õue ei kannata minna. Õnneks tassitit hommikul tubadesse puhurid, niiet istumegi siin nüüd nende ees :) Toakaaslane tuli just töölt ja ütles, et 42 kraadi näitas farmis termomeeter. Hetkel on väga raske välitingimustes tööd teha, sest toaski istudes, kus ometigi on väike puhur olemas, jookseb higi sirinal. Loodame, et kolmapäevaks, kui ma ka uuesti tööle lähen, on veidikene jahedamaks läinud.
Uut aastat lähme vastu võtma ikka suurlinna, Perthi :) Saab kindlasti vägev ja vaatemänguline olema.
Loodan, et kõigil tuleb meeldejääv aastavahetus ning kirjutame, kuuleme ja näeme juba 2011!!! :)

                                              See pilt tekitas Facebookis juba palju jutuainet :D
                                                      Aga jah, keskel ei ole ainult särk :D

Imeilusat jõuluaega kõigile! Hinnake ja nautige neid hetki, mis te järgmised päevad oma kõige kallimatega veedate!

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

Kui eelmises postituses sai kirjutatud, et oleme oma esimeses farmis teinud tööd ühtejutti pea poolteist kuud ning tundub, et teda jätkub seal ka edaspidiseks, siis nagu kiuste saigi ta laupäevast läbi. Olin kindel, et ega enne uut aastat enam kuskile ei saa, aga...täna hommikul u kell 10 tekkis mul võimalus minna üheks päevaks kirsse korjama. Muidugi võtsin sellest kohe kinni ja sõitsin kohale. Ent oli see ju ainult üheks päevaks. AGA, täna õhtul sai juba uued paberid täidetud, et homsest minna pikemaks ajaks järgmisesse farmi. Niii tore! Rohkem rahul ei saakski vist olla :) HIP HIP HURRAAAA!!!

Elu ja olud jõulukuul

Hei! Jõulud ja aastavahetus on kohe kohe ukse taga. Kui tavaliselt tekib detsembri algul väike jõulutunne sisse, siis seekord sellest vist väga rääkida ei saa :) Pole piisavalt külmakraade ja valget lund, pole taolisi jõulutulukesi, nagu Eestis oleme harjunud nägema (jõulutulukesed lumekatte all on tõesti üks ilus vaatamisväärsus :) ), ning loomulikult pole kingituste ostmist ja ootust nautida perega 24. detsembri õhtut. Aga vaatamata sellele on tuju rõõmus ning näeme ära ja saame ise osa kohalikest traditsioonidest. Ent nagu ikka Aussis, kogunevad paljud eestlased 24.detsembril erinevatesse Eesti majadesse. Kõige tuntum neist asub Syndeys. Oii kuidas see meeldiks ka meile, aga kahjuks ei asu ükski nendest majadest meile piisavalt lähedal. Aga pole hullu, meil on siin ka kindlasti tore, sest toimub ühine õhtusöök ning tuleb ka jõuluvana :) Aastavahetusega saavad aga vist hoopiski teised lood olema. Lähme Perthi, kus eestlasi on hetkel jalaga segada ning juba olen neti teel ka mõnega tutvunud ning kokkusaamist arutanud. Eks näeme, kuidas õnnestub, aga kohale sõidame Perthi igal juhul. Mõned nädalad tagasi aga sattusin netis ühte Aussi eestlaste kommuuni, kus avastasin midagi küllaltki vägevat. Nimelt leiavad aastavahetusel Adelaide linnas aset Eesti päevad, kus on suur laat Eesti käsitööga ning kus erinevates kabelites, kohvikutes, rahvamajades ja vabaõhulavadel esinevad eesti artistid alustades Inesega ja lõpetades Ivo Linnaga. Toimuvad ka erinevad näitused, filmiõhtud ja loengud, mis puudutavad kõik ainult Eestit. Niiet Adelaidest saab mõneks päevaks justkui osa Eestist. See tundub meile niivõrd kihvt, huvitav ja ahvatlev ning samas ka üllatav, sest see näitab, KUI palju siin ikka eestlasi on ning kui agarad ja tublid nad on selliseid üritusi korraldama. Me tahaks Nastjaga väga minna, aga kuna meil on tõesti vaja reisimiseks raha koguda, siis me lihtsalt jätame taolised lõbud hetkel ära. Ahjaa, lisaks sellele...ülehomme ehk siis 18. detsembril esinevad Perthis Vaarik ja Nuter oma etendusega "Meri ja Orav". Kõik, kes sinna lähevad, NAUTIGE :)
Midagi muud huvitavat ei ole aga paraku rääkida. Töötame endiselt, et reisiraha ja teise aasta viisa päevi koguda :) ning naudime niisama elu oma armsas Donnybrookis. Just eile aga arutasime Nastjaga, et meil on tegelikult kohutavalt vedanud. Me oleme ühes farmis, mis on ka meie esimene, saanud teha tööd ühtekokku u poolteist kuud. Kuna aeg aga lendab küllaltki võimsal kiirusel, siis ei olnud me varem seda tähele pannud. Aga siiski, esmaspäeval ütles üks farmeritest, et see on kahjuks teie viimane päev siin, kuna kõik on tehtud, ent nii see meie õnneks ei läinud. Ju tahetakse meid kõiges võimalikus ära kasutada ning nüüd pandi meid nashide oksi lõikama ja väikest rohimistööd tegema. Naeramegi siin, et oleme nagu väikesed vanainimesed, seljad kanged. Ei ole naljaasi kella 6-st 4-ni küürutada ja rohida :D Ent meile ainsal vabal päeval ehk siis pühapäeviti oleme suurema kambaga ikka rannas käinud ning niisama puhanud. Kõige tihedamini käime läbi inglaste ja iirlastega ning nendega koos leiavadki aset meie rannamõnude nautimised ning õhtused istumised. Nad on toredad ning meiega väga sarnased ja nalja saab tõesti palju :)
Selleks korraks jälle lõpetan. Nautige jõuluaega täiel rinnal! Eesti jõulud on KÕIGE ilusamad ning hinnake seda. Olge tublid ning jääge moodsaks!

Mõtlesime, et me ei jõuagi koju...

 

Alustan parem kohe meie seiklusterohke nädalavahetuse kirjeldamisega :) Eelmise nädala alguses olime Nastja koolivenna Miku ja tema sõbra Märdiga kokku leppinud, et lähme laupäeval neljakesi telkima. Nemad kahekesi elavad Albanis, mis asub Donnybrook'ist u 400 km kaugusel. Otsustasime siis, et valime telkimiseks koha, kuhu nii neil kui meil on sama pikk teekond sõita. Valisime Windy Harbori. Meil oli vähem sõita :) See selleks. Google'is olid sellest kohast üleval suurepärased pildid ning tundus, et oleme teinud hea valiku. No tulime siis Nastjaga laupäeval kell 12 töölt koju, tegime ennast kiiresti korda, panime asjad kokku, võtsime poistelt meie sõiduki võtmed ning asusimegi teele. Eelnevalt olime muidugi oma sihtkoha GPS-i sisse löönud, et ikka korralikult kohale jõuda ning õnneks sujuski meil Sõit väga kenasti. Imetlesime võrratut loodust, kuulasime muusikat ja lobisesime niisama. Jõudsime Windy Harbori lähedal asuvasse külakesse nimega Northcliffe, kus pidime poistega kokku saama. Saime seal Nastjaga ikka mõnuga oodatud, sest poisid ei jõudnud ega jõudnud. Rääkisid pärast, et tulid kaardi järgi ja olid ära eksinud. Aga lõpuks saime ikka õnnelikult kokku ning hakkasime seadma oma samme Windy Harborisse. Tekkis uus takistus. Minu ja Nastja auto ei tahtnud kuidagi käima minna. Selle peale kulus veel u 15 minutit, enne kui asi korda sai. Mis viga oli, ei oska öelda :) Jõudsime lõpuks sinna Windysse. Kaardil oli märgitud, et sealsete suvilate juures mere ääres asub tasuta telkimisala. Päris suvilate juures ta siiski ei olnud. Et sinna jõuda, pidi sõitma mere ääres mööda liivast teed u km. Võtsime selle tee ette, poisid oma punase putukaga ees, meie oma Holdeniga sabas. AGA, poiste auto jäi kinni. Ja kohe korralikult. Lükkasime ja lükkasime, aga ei midagi. Muud üle ei jäänud, kui tuli hakata kaevama. Sellest ma pikemalt ei räägi, võite vaadata jupikese videot :) Võtsin Miku kaamera kätte ja jäädvustasin veidikene nende tegevust: http://www.youtube.com/watch?v=66HMS42KMww    Saime auto lõpuks liikuma. Esimene mõte oli, et saaks siit rannast kiiresti minema ning leiaks koha, kus kinni ei jää ning saab telgi valutult üles pandud. Hakkasime sealt siis ära sõitma ning tagurdades jäi MEIE AUTO KINNI. Oehh. Lükkame siis :) No saime ta õnneks kiiresti välja. Edasi läksime lihtsalt sõitma ja otsima kohta, kuhu telk panna. Seda tohib teha ainult selleks ettenähtud kohtades või muidu saad kopsaka trahvi. Jõudsime ühele ilusale kalju kõrval asuvale platsikesele, aga telgi mahapanek oli seal keelatud. Vaade sealt oli selline :

Sõitsime edasi. Hakkas aga juba hämarduma ning kõige kiuste algas ka sadu. Jätkasime aga otsinguid. Lõpuks oli täiesti kottpime ning sadas nagu oavarrest. Olime sõitnud igasugustel kolkateedel, kuni pöörasime sisse mingile liivasele ja kitsale teele, mis pidavat vist viima telkimisalale, aga oli kole pikk ja täpselt selline, et kohe kohe võime uuesti oma autodega kinni jääda. Sõitsime mööda seda teed u 500m, võtsime ennast tee serva, parkisime autod nii, et nende vahele jääks telgi jaoks natukene ruumi ja panimegi selle viimase püsti. Vihm oli ka täpselt selleks ajaks rahunenud. Kuna oli pime, siis ei teadnud me täpselt, mis meid ümbritseb, aga nii palju saime aru küll, et vist on mingi tühermaa. Hommikul saime sellele kinnitust. Tegin mõne klõpsu ka : 

Kui lahkusime sealt, siis lugesin selle tee alguses olevat silti ning tuli välja, et me olime ööbinud rahvuspargis. Kujutan ette, et seal ei tohi tegelikult telkida :D Meil läks õnneks. Sõitsime hommikul tagasi Northcliffe'i, ostsime sealsest poekesest väheke söögipoolist ning tankisime Nastjaga oma sõidukit, sest kütis oli täiesti otsakorral. Palju me seda aga ei ostnud. Just täpselt nii palju, et ilusti Donnybrook'i ära sõidaks ning küll seal saab siis uuesti tangitud kui vaja. Martin peab ju sellega siiski hommikul tööle jõudma. Jätsimegi siis Miku ja Märdiga hüvasti ning hakkasime Nastjaga tagasi sõitma. Kell oli u 10 ja GPS näitas, et jõuame koju kell 11:15. Sõitsime ja sõitsime ja tee oli ju juba tuttav, aga kasutasime siiski GPS-i juhiseid. See viimane sai meile saatuslikuks. Pöörasin tõenäoliselt kuskil liiga vara või hilja ära ning GPS tegi mõningased ümberarvutused ning hakkas meid teisi teidpidi edasi juhatama. Need teised teed olid aga PÄRAPÕRGUS. Me sattusime kruusa- ja liivateedega METSA, kus teed jooksid ristirästi, üles ja alla, ja kus ei olnud mitte ühtegi hingelist peale kängurute ja ühe jänkukese. Ok üks auto tuli kuskil sellises kohas vastu, kus me olime ammu juba suunataju kaotanud ning ära eksinud. Pidasime selle auto muidugi kinni ja küsisime, et kas seda teed mööda sõites me jõuame Donnybrook'i välja. Autos olev mees hakkas naerma ja ütles, et jõuate küll, aga ta ei soovita seda mitte mingil juhul, sest see tee läheb väga pööraseks kätte ära ning parem on natukene tagasi sõita ja keerata sinna ja siis sinna ja siis sinna ja....jne ühesõnaga. GPS küll näitas neid metsateid, sest sinna ta meid ju juhatas, aga need teed jooksid seal nii veidralt ning kui GPS ütles näiteks, et 15m pärast keera paremale, siis seal seda teed kas ei olnud või läks GPS segaseks ja ütles, et pööra siiski tagasi. Ohh neid tagurdamisi ja õige teeotsa otsimisi. Aga see selleks. Me ei kuulanud seda meest, sest me ei saanud enam  tagasi sõita ja riskida, kuna KÜTUS OLI  OTSAKORRAL. Ja GPS ütles, et koju on jäänud veel u 40 km. Me olime Nastjaga vahepeal ikka päris meeleheitel ning vägagi närvis. Eriti pärast seda, kui saime aru, miks see mees ei soovitanud edasi sõita. Need teeolud olid kohutavad. Suurte kividega kruusateed, mis olid võimatult mägised. Auto läks vaevalt neist ülesse. Jõudsime lõpuks kuskile mäe otsa, kust paistis mingi farm. GPS aga hakkas sel hetkel endas veidikene selgusele jõudma ning me ei suundunud sinna farmi abi otsima, vaid sõitsime edasi, endal pöidlad peos, et kütust ikka jätkuks. GPS valetas veel mõned korrad, aga me ise suutsime siiski teede valikus selgusele jõuda ning loogiliselt mõelda. JA me jõudsimegi lõpuks meile juba tuttavale teele. See kergendustunne, mis meid valdas, oli kirjeldamatu. Kui muidu pidime koju jõudma 11:15, siis metsast jõudsime välja 13:45. Me olime seal seigeldes küllaltki närvilised, aga nüüd tuleb loomulikult naer peale, kui me mõtleme, kuidas kaks tüdrukut teevad oma koliseva Holdeniga, millel on kohe kohe kütus otsa saamas, kuskil Austraalia metsas tõelist off-roadi :D  Kui koju jõudsime, läksime kohe poodi, ostsime endale magusat, jutustasime oma seiklusest poistele ning koristasime auto ära. Küll me olime alles väsinud :) Tõesti, väsinud. Hiljem, kui olime dušši all ära käinud ning õhtust söönud, läksime korraks veel õue, et telk kuivamast ära võtta ja kokku panna. Minu väsimus aga ununes mõneks hetkeks, sest samal ajal, kui telki pakkisime ja Nastjaga jutustasime, tulid kaks uut poissi, kes teretasid meid kenasti inglise keeles ning jäid hetkeks kuidagi üsnagi üllatunult vaaama. Ma ei teinud sellest välja, aga mida ma tegin, oli see, et ma ütlesin Nastjale, et kui need kaks ei ole soomlased, siis ma söön oma mütsi ära. See ei andnud mulle kuidagi rahu ning ma tahtsin sellele kinnitust :) Ning oma kinnituse sain ma täna kätte :) Poisid on soomlased ning ühe nimi on veel Mikko. Kuulsin lihtsalt, kuidas nad omavahel soome keeles vadistasid. Täna sattusime nendega koos kööki süüa ka tegema ning olgugi, et me veel omavahel rääkida pole jõudnud, siis vähemalt sai muhedalt omavahel naeratatud :) Siiski nii lähedased naabrid ju. Ning soomlase lihtsalt tunneb kohe ära :) Arusaadav ka, miks nad meid selliste pilkudega vaatasid, kui esimest korda möödaminnes teretasime. Rääkisime ju Nastjaga eesti keeles. Niiet nemad said siis esimesena teada, kust pärit oleme :)
Vot sellised lood on siis meiega. Teeme ikka jätkuvalt tööd ja ootame samamoodi saabuvaid pühasid. Praeguses farmis saab aga varsti töö otsa. Kõik on lihtsalt tehtud. Hetkel korjame kirsse. Kardame, et enne järgmist aastat enam uude kohta tööle ei saa, sest niigi on pühad tulemas ja vabu päevi palju. See ei tähenda muud, kui et peame rahulikult elama ja ootama. Aga ehk läheb õnneks ja saame juba uude kohta kanna kinnitatud. Ühesõnaga, elame, näeme :)