Mõnus nädalavahetus...

Hei! Järjekordne nädalavahetus sai läbi. Meil möödus see mõnusalt. Laupäeval käisime pärast tööd Bunburys väiksel shoppingul, et veelgi õhemaid tööriideid soetada, ning täna ehk siis pühapäeval käisime taaskord rannas lõõgastumas, sest see on parim, mida pärast pikka ja väsitavat töönädalat teha. Oleme iga nädalavahetus käinud erinevates randades ning seekordne Yallingup'i rand oli TÕELINE paradiis. Suurema osa ajast veedame loomulikult vees, sest võitlus lainetega pakub palju palju lõbu :) Poisid ostsid endale mõned nädalad tagasi ka bodyboardid. Ma ise ei ole veel proovinud ühega sellistest sõita, aga eks tuleb endalegi see soetada. Aga seekordne rand hiilgas oma lainetega. Surfareid oli muidugi vinge jälgida :) Sooviks isegi osata...loodan, et meil tekib võimalus seda veidikene õppida. Eriti siis, kui idarannikule lähme ;) 
Töö juures endiselt kõik väga hästi. Ennast kiites ma ei väsi, aga olime meie farmeri kauaaegse töölisega laupäeva õhtul ühel sünnipäeval koos ning ta rääkis, et farmer on minu ja Nastjaga väääääga rahul :) Meie 5-sest grupist on meid farmi alles jäänud 3. Lahti on lastud üks itaallane ja üks prantslane. Nii juhtub, kui sa piisavalt väle ja korralik ei ole. Lisaks kõigele muule heale on minu ja Nastjaga ka väike erand tehtud. Kui muidu pandakse ühte puude rida üksi tegema, siis meid on alati kokku pandud, sest farmer ütles, et teeme koos eriti kiiresti ja hästi. Muusika meie kõrvadele :) See ainult innustab meid.  Elu hostelis on ka mõnus ja rahulik. Ega ta muud muidugi olla saakski, sest kogu siinne rahvas elab ju sama elu: läheb hommikul kella 6-st või 7-st tööle ning lõpetab 3 või 4, mis tähendab, et pärast tööpäeva ei tee me muud, kui käime dušši alt läbi, sööme õhtust ning veedame u kella 9-ni õues oma aega. 9-ni seetõttu, et u 10-st lähme magama, sest vässu on niiiiiiiiiii tugev. Tööd teeme ju 6 päeva nädalas, iga päev 9 tundi. Nii veel järgmised 2 kuud. Vähemalt mina ja Nastja.
Ilmad on nagu ikka suurepärased. Päikesega tuleb aga ikka eriti ettevaatlik olla. Ilma mütsi ja kreemita ei tohi mitte mingil juhul. Donnybrook'i kohal kõigele lisaks veel osooniauk ka. Täna oli ka rannas vees olles särk seljas. Igaks juhuks.
Küsitakse ikka aeg ajalt, kuidas nende madude ja sisalikega meil lood on. Neid on palju, aga neid ei näe tihti. Mina olen madu näinud ainult 2-l korral, sisalikke mõnevõrra rohkem. Meil siin hosteli kõrval jõgi, mille ääres neid viimaseid ikka elab. Musta värvi ja sellised eriti koledad :) Kui järgmine aasta aga rändama asume, eks siis tutvume ka siinse "wildlife"-ga rohkem. Neid, kes mitmel korral ka nt metsikut krokodilli näinud, on mitmeid. Rääkimata muidugi muudest elukatest, sest siiski 98% maailma kõige mürgisematest loomakestest elab just Aussis. 
Lisan siis mõned pildikesed ka, mis taaskord kipuvad ookeaniäärsetest seiklustest olema :) Põhjuseks lihtsalt see, et meie praegune elu ei vii meid eriti kuskile mujale paikadesse. Peab veel veidike ootama :) Olge kõik tublid ning palju päikest teile, sest seda on vist lumisesse Eestisse vaja :) Kuigi jah, lumi on ju tõesti ilus ja tore ning nautige seda nii, nagu meie naudime päikest ja tulist rannaliiva :)

                                                          Ootan ootan :)

                                                                  Hüpeeee :)

Natuke pilte...

                                              Meie ploomipuud :)

Meie pildikogu on imetillukene. Nagu teate, juhtus digikaga õnnetus ning ta ei tööta korrapäraselt. Loodan lähiajal teise aparaadi hankida. Siin lihtsalt ei saa pildistamata. Eriti pärast kolme kuud Donnybrook'is, kui meie töö läbi saab ning Nastjaga rändama asume :)

Kes on kõige töökamad? :)

MEIE ehk siis mina ja Nastja :) Olime ploomide harvendamises kõige kärmemad ja korralikumad. Seda on väga hea teada ning oleme väga rahul :) Poisid on ühes teises farmis ning nemad said ka seal kiita. Nende farmer oli öelnud, et te eestlased olete kärmed, taibukad ja korralikud. Nt itaallasi aga aina vallandatakse igalt poolt. Ka meil töötab kaks itaallast ning kõige vähem jõuavadki just nemad. Farmer rääkis, et nendega seoses on juba ammu tekkinud eelarvamused. See on jah huvitav, et miks nad küll nii laisad on. Aga see selleks, vähemalt meie oleme õnnelikud, sest meil on siiski kohusetunne ja tahtmine näidata ennast ikka ainult heast küljest :) Ploomidega saime eile aga ühele poole ning nüüd harvendame meile küllaltki tundmatuid puuvilju. Ma ei mäletagi nende nime, aga kutsutakse neid Aasia puuviljadeks. Mitmed on öelnud, et maitvamaid puuvilju ei ole nad veel saanud. Kahjuks valmivad nad aga alles veebruaris, niiet meie neid hetkel mekkida ei saa. Aga väga mõnus on neid harvendada. Palju lihtsam kui ploome ning käsi ka ei kriibi. Täna aga ei jõudnud palju teha, sest meid lasti juba kell 12 koju. Põhjus selleks on lihtne- jõudsidki kätte palavad ilmad. Eile oli u 30, täna on juba 38 kraadi. Eile ei saanud muud moodi, kui iga poole tunni tagant lasta ennast 30 faktorilise kreemiga üle ning hoida veepudeleid enda läheduses. Farmid on ju suurte lagendike peal ning päike kuumutab sind otse lagipähe. Väga väsitav, aga meile ikkagi meeldib :)    Hosteli elust vb nii palju, et endiselt on siin väga kodune tunne, vaatamata mõningastele veidrustele, ja vääääga tore olla. Oleme pea kõigiga sõpradeks saanud ning pea iga õhtu istume ikka hoovis, jutustame ja kuulame mõne poisi või tüdruku kitarrimängu. Kõige tihedamini käime läbi inglaste ja prantslastega. Ja mõne itaallasega ka. Ja noh, nende eurooplastega suures osas asi piirdubki. Ülejäänud on juba Aasiast. Eile aga ühed inglased lahkusid ning siis oligi meil väike ärasaatmine. Üks Korea tüdruk tegi neile sel puhul sushit ning nad pakkusid siis meile ka. Ja....ISSAND kui hea see oli. Vot see oli alles sushi :) Mmmm, maitse senimaani suus :) Homme aga lahkub meie Olivier :( Olivier on prantslane, kes siin Donnybrook'is juba 5 kuud elanud ning otsustas, et nüüd on kõik, sõidab Sydney'sse minema. Ta on aga siinne rõõmurull ning eriline energiapomm ning temaga käime kuuekesi ka tööl. Niiet, täna tuleb tõenäoliselt temaga väike istumine. Leppisime aga juba kokku, et kui Nastjaga Sydney'sse järgmine aasta lähme, siis võtame temaga kindlasti ühendust. Miss siiiis veeel...ahjaa, eesti keeles ei tasu kõva häälega siin Aussis ikka kuskil enam rääkida. Läksime siis eile õhtul Nastjaga poodi natukest toidukraami ostma. Astusime poodi sisse ning meie ees toidukorvide juures kõndis üks VÄGA pikk poiss. Ütlesin Nastjale nii suu soojaks, et no küll on alles pikk. NOJAH, mis te arvate, kes see mees oli? Eestlane :D Seda, et ta eestlane on, ei saanud me teada küll sellest, et ta oleks ennast minu ütluse peale ümber pööranud ja kuidagi seda asja kommenteerinud ja teretanud, aga kui olime Nastjaga õunu kotti ladumas ning omavahel rääkisime, siis pöördusid kaks teist poissi meie poole, kes rõõmsalt hüüdsid tere :) Kuulsid meid ju eesti keelt rääkimas. No mis meil ikka teha oli, kui hakkasime naerma ja teretasime vastu ning puhusime juttu. Me oleme Austraalias, Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel, ühes väikelinnas, ja me kohtame ikka ja jälle eestlasi. Nojah, ei ole vist enam mõtet imestada. Ma pole vist seda rääkinud, et kui veel Perthis olime, siis linna peal niisama ringi vaadates põrkas Nastja kokku oma koolivendadega. Niiii väike see maailm siis ongi :)  Aga jah, need poisid, keda poes kohtasime, soovisid meile edu ja jaksu ning olid ilmselgelt rõõmsad :) Ise elavad nad oma kirjelduse järgi Donnybrook'ist mitu mitu kilomeetrit eemal kuskil täielikus pärapõrgus. Edu neilegi :)
Rohkemat pole vist aga hetkel ette kanda. Isegi trükkides higi lippab :) Vb see, et kuna saime täna juba kell 12 koju, siis koju jõudes oli maja tühi ning otsustasime siis ka esimest korda kööki siirduda ning korralikumat toitu valmistada. Tavaliselt me seda teha ei saa, kui töölt koju tuleme, sest Aasia rahvas on alati köögi hõivanud. Uhhh, kui te seda ainult näeksite, mis seal väikeses köögis toimub, kui nemad on süüa tegemas. Toit tundub neile vaieldamatult meeletult tähtis olema ning vaaritada iga päev omale praadisid, mida meie oleme harjunud ainult pidupäevadel tegema :), ei ole neile midagi ebatavalist. Aga kuna täna jõudsime varem koju, siis oli köök tühi. Keetsime siis ka endale riisi, mida sai ilmselgelt kohutavalt palju, ning keerasime kokku mingi kastme. Kõik hakkas põhja ja kõik oli mage :D Hea, et keegi ei näinud. Me veel õpime :)
 Aga mis siis ikka, olge terved ja rõõmsad ning kui on viitsimist, saatke meile riisiroogade retsepte, sest tõenäoliselt järgmised kolm päeva vähemalt toitume Nastjaga riisist :)

Põen...

...väikest haigust. Esimene töönädal andis endast väheke märku. Olen kergelt nohune, kurk on haige ning  (ärge palun riielge) sain tõenäoliselt päikesepiste (enam seda ei juhtu). See viimane juhtus eile ehk siis laupäeval. Olime tööl, õues nagu ikka varahommikuti väga jahe ning taevas oli üleüldiselt pilvine. Kohati kiusas ka väga tugev tuulepoiss. Kõige selle tõttu ei tulnud kordagi pähe, et see pilvetagune päike selles jahedas temperatuuris võiks meile kuidagi mõjuda (mõtlematud oleme, ma tean). Niisiis oligi müts peast ära ning nägu oli ilma päikesekreemita. Kui siis aga pärast koju jõudsime, tundsin end väga halvasti ning nägu oli täiesti ära põlenud. Nastjal vist ka mõned kohad. Lisaks sellele on juba kolm päeva olnud mu silmad pärast töölt tulekut tulipunased ja kergelt valulikud. Arvasime, et mõjuda võib vähene magamine, ploomipuudelt aegajalt silma kukkuv sodi, mis paneb silmi nende mustade kätega hõõruma, ning see tugev päike, mis kipub teravalt silma paistma, kui oma pead tõsta, et ploomipuude ülemistelt okstelt vilju ära noppida. Ühesõnaga, äärmiselt kehv enesetunne on viimased kolm päeva olnud ning täna (pühapäeval), mil ainuke vaba päev, üritan lihtsalt puhata ja kosuda. Ahjaaa, siin hostelis on ju hommikuti külm nagu talvises Eestis. Ma ei kujuta ette, kas öösiti hoitakse uksi lahti või mis siin toimub, aga kui äratuskell 5:30 heliseb, siis suurim peavalu on visata endalt tekk ära ja see järgmine tund aega, kui riietume ja sööme, kuidagi lõdisedes vastu pidada. Ei tea, kas siin karupükse ja flanellist ööriideid müüakse? :D  Aga jah, nii siin hetkel on. Ei jõua ära oodata, millal see õige suvi ükskord saabub ning õhtud ja ööd ka veidikene soojemaks lähevad. Õnneks siiski öeldi, et kohe kohe on palavad ilmad ka siia jõudmas. Jahedate ilmadega on muidugi tööd parem teha, aga niisama tahaks ka elada. Me ju jahedama kliimaga harjunud ning ei tohiks midagi hullu olla, aga kui see jahe õhk uksi lahti hoides ka majja sisse lasta, millele lisaks on maja niigi väga kergest materjalist ehitatud ning külmapoiss poeb igast väiksestki praost sisse, siis on raskem seda kannatada. Aga eks sellega tuleb ära harjuda ning päeval on see-eest kõik korras. Ei ole külm ega palav ning on hää olla. Agaaaa....MIS EI TAPA, TEEB TUGEVAKS, ja eks nii see ongi :)  Sest ega tegelikult on meil ju siin väga mõnus olla. Hostel on puhas, kena ning kõikide vajalike võimalustega. Ta on ju praegu meie kodu :) Ootame lihtsalt, millal suvi kätte jõuab ning nagu juba vahepeal mingi soojalaine ajal siin tunda võisime, ka öösiti palavus piinab. Igaljuhul parem, kui lõdiseda. Teile sinna kõike kõige paremat ning palju palju soojust ja päikest! Südametesse ennekõike :)

Töötame!

Oleme alates esmaspäevast töölised! Saime Nastjaga kahekesi ühte meeletult suurde kohalikku puuviljade istandusse, kus meie tegeleme hetkel ploomidega. Kuna ploomid aga ei ole veel valmis, siis me harvendame neid praegu. Päike lõõmab, turnime redelitel ja oleme läbimärjad. Joodikupäevitus juba peal. Aga niiii mõnus on. Pärast tööd on korralik väsimus kallal ning uni tuleb magus :) 2 farmerit, kes meiega tegelevad, on ka väga väga toredad ja rahulikud inimesed. Mina ja Nastja saime juba esimesel päeval kiita ka ;) Eestlasi olevat neil varem olnud ainult üks. Farmer, kes minuga rääkis, teadis veidikene Eesti ja selle lähiümbruse kohta. Küsis, kas meie pealinn on Vilnius. Aga jah, meil on kõik hästi ning oleme õnnelikud, et saime tööle. Palju kindlam tunne kohe sees. KUIGI, nagu kiuste on terve eilne ja tänane päev sadanud, mistõttu oleme pidanud kodus igavlema. Töö ise hakkab muidu kell 7 ja lõpeb kell 4.
 Kuidas teil seal ka? Lumi vist maas...või...? Ma ei ole saanud ennast alates laupäevast Eestis toimuvaga kursis hoida, sest ma ei saanud netti. Mul sai netipulk nö tühjaks ning vaatamata sellele, et sinna on koheselt võimalus netiaega juurde laadida, tekkis minul loomulikult sellega probleeme. Nimelt ei toimi meie krediitkaardid selle eest netis makstes. Helistasin siis Vodafone'i, et uurida, milles asi. Valisin numbri ära, pidin u 5 minutit ootel olema, kuni võeti lõpuks mu kõne vastu. Seletasin siis oma probleemi ära ja nagu kiuste oli telefoni otsas tõenäoliselt keegi meesterahvas Indiast, kelle aktsent oli oma ülikiire jutu juures nii tugev, et mul oli tõeliselt raske temast aru saada. Vähemalt viimasest lausest lugesin välja, et mine Vodafone'i poodi ja lase sealsetel inimestel end aidata. Lähim selline pood on meist u 200km kaugusel, niiet no way! Nüüd aga lõpuks asi korras. Isa aitas mind palju. Aitäh Sulle, isa! Ma ei hakka seletama, kuidas asi korda sai. Igav ju :)
 Meie elu siinses peaaegu et Aasia rahvuspärases hostelis on kujunenud väga vägevaks. Oleme täielikult ära harjunud. Kõik on sõbralikud ja oleme siin nagu üks suur pere. Varsti oskame Korea keelt ka. Aasia poisid juba mängivad meile õhtuti kitarri ja laulavad Korea keeles ilusaid laule. Vot nii :) Mis siis veel...Esmaspäeval pidas kohalik politseinik meile kõigile väikese loengu, kus manitses meid olema korralikud ja tähelepanelikud. Seda ennekõike siis liikluses muidugi.
Kas Eestis on poed juba jõulupärast kraami täis? Siin hakkab vaikselt midagi tekkima, aga seda kõike on nii imelik vaadata, sest kui iga päevaga läheb õues järjest kuumemaks, siis mingist jõulutunde tekkimisest ja veel vähem selle süvenemisest ei anna küll rääkida :) Arutasime just, et vägev oleks jõululaupäeval Sydney's olla, kuna teame, et seal kogunevad paljud eestlased kokku, et sel ilusal päeval koos olla ja Eesti traditsioonide kohaselt jõule nautida. Samas siin olles näeme ära, mida muud rahvused jõuludest peavad ja kuidas nad seda tähistavad. Saab tõenäoliselt põnev olema.
 Hoidke end sealpool maakera nii, nagu meie hoiame end siinpool maakera. Kuna oleme tõenäoliselt järgmised 2 kuud vähemalt tööinimesed ja elame üsnagi tavalist elu oma armas Donnybrook'i väikelinnas paiknevas hostelis, ei saa minu postitused olema väga põnevad, aga arvan, et mis sellest :) Olge tublid! Kallistan!

Erinevaid tähelepanekuid

Täna on päev, mil meil ei ole suurt midagi teha ning saame isegi natukene igavleda :) Kell on praegu 10:09. Eestis 04:10, mis tähendab, et kõik tuttavad/sõprad, kellega saaks netis juttu puhuda, magavad praegu. Pean siis mingil muul moel oma hommikust aega veetma. Võiks ju sööma minna, aga siin hostelis tehakse pärast kella 7 hommikul köök uuesti lahti kell 11. Mõtlesin, et kirjutaks siin natukene meie erinevatest tähelepanekutest, mis me Austraalia elu ja inimeste kohta oleme teinud. Kõik on muidugi välja tulnud võrdluses Eestiga :)
*MEELETUD vahemaad erinevate kohtade vahel, mis on muidugi ilmselge, kuna tegemist on ju siiski üüratult suure maaga. Poisid ütlesid, et Eestisse tagasi jõudes ei virise nad enam kunagi, et liin Tallinn-Tartu on pikk ja väsitav. Eriti veel pärast seda, kui me sõitsime ühe päevaga maha 1000 km.
*Austraalia on väga puhas. Prügi tänavatelt on peaaegu et võimatu leida. Sama kehtib aga ka prügikastide kohta. Neid on rohkem ainult poodide jm asutuste läheduses. Sellest aga järeldame, et inimesed siin on lihtsalt väga kombekad ja ei viska oma prahti maha.
*Toit on võrreldes Eestiga kordades kallim. Tõesti, kordades. Tõenäoliselt aga ongi see üheks põhjuseks, miks on siin nagu Ameerikaski igal sammuk kiirtoidukoht. Lihtne, kiire, mugav ja odav. Austraallastele näib meeldivat. Juba hommikul vara võib näha koolivormides lapsi ja nende vanemaid McDonaldis't hommikusööki ostmas. Muust kraamist aga on nt riided sama kallid kui Eestis. Mõeldes aga inimeste siinsele sissetulekule, on riided selle kohta odavad. Elektroonika on aga pea poole odavam.
*Austraallasele näib auto olevat tõesti AINULT tarbeese. Uhkeid ja kalleid autosid oleme näinud imevähe ja seda isegi Perthis. Suurem osa sõidab Holdenite ja erinevate Euroopa ning Jaapani autodega. Nii palju, kui olen jälginud, siis euroopa autodest nt Audit olen näinud kahel korral, BMWd ja Mersut ei ole minu silm veel riivanud.
*Austraallasele näib vaba aeg olevat kõige väärtuslikum. Erinevad asutused, kaasaarvatud poed, lähevad lahti üsna hilja ning suletakse väga vara. Toidupoed, kuhu meie oleme sattunud, on kõik läinud kinni kas kell 5 või 7. Ning sellest, et minna nädalavahetusel rahus shoppama, võib peaaegu et unistada, kuna paljud kohad on kinni või suletakse lihtsalt väga vara.
*Kui me veel Perthis olime, siis tekkis kohati kahtlus, kas me ikka oleme Austraalias. Siin on lihtsalt meeletult palju Aasiast sisserännanuid. Meie Donnybrook'i hostelis, kus me praegu elame, on end sisse seadnud u 130 inimest, nendest 120 Aasiast-Jaapanist, Taiwanist ja Hong Kongist. Kõik töötavad farmides või mingites tehastes. Üks sakslane, kes ka siin hostelis pikemalt olnud, rääkis, et farmeritele pidavat aga eurooplased rohkem meeldima, kuna eurooplane on kärmem ja korralikum. Aga jah, te ei kujuta ette tegelikult, kui raske ja väsitav on nende keskel siin hostelis elada. Nad on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII lärmakad ja nad on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII lohakad. See on täiesti uskumatu. Meile oli see kõik väga üllatav. Mina ja Nastja oleme 6-ses toas. 3 tüdrukut on Taiwanist ja 1 on Hong Kongist. Kui me tuppa sisse astusime, pidime ümber kukkuma. Ma ei oska kirjeldada, kui segamini see tuba siin on ja mida siin kõike leidub. Meie poisid tulid ka vaatama ja küsisid, kas tõesti võivad tüdrukud nii lohakad olla. Vähemalt see on hea, et ma oskan vist nüüdsest puhtust veelgi rohkem hinnata. Aga õnneks on need tüdrukud küllaltki sõbralikud. Aga jah, lärmavad nad kohe uskumatult palju ja jätavad pärast söömist enda järgi koristamata. Kindlasti mitte kõik, aga väga suur osa nendest.  Ärge palun arvake, et me oleme siin vihkamist ja rassismi täis :D Seda kohe kindlasti mitte, sest me saame nende kõigiga hästi läbi ja nad on toredad inimesed, aga kui nendega ikkagi koos elada, siis on selliseid asju, mis meis hämmingut tekitavad ja see blogi on hea koht, kus sellest kõigest kirjutada.
*Tuleks nüüd Austraalia enda juurde tagasi :)    Kraanivesi ei ole siin joomiseks. Tahad juua, osta poest. Kraanivesi on siin vist igal pool kloorine. Meie ei ole veel sattunud peale ilma kloori lõhna või maitseta kraaniveele.
*Austraalias elab teadupärast palju väga väga mürgiseid ämblikke ja madusid. Pea kõik backpackerid, kes siin juba pikemalt elanud ja kellega meie kohtunud oleme, ei ole kordagi mitte ühegi mürgise elukaga kokku puutunud. Nad on küll näinud mingeid väiksemaid madusid ja ämblikke, aga ükski nendest pole olnud ohtlik. Eks neid mürgiseid leidub ikka rohkem kõrbes jm metsikumas looduses.
*Nn hairannad jäävad rohkem põhjarannikule. Siin, edelas ja läänes, on kõik rannad olnud senimaani ohutud ja ujumiskõlbulikud.
*Pole vist maja, mille katusel ei oleks päikesepaneelid. See on muidugi täiesti arusaadav. Linnas töötavad tänavatel olevad parkimisautomaadid ja taksofonid samuti päikesepatareil.
*Eurovisioon on Austraalias populaarne : D Ju siis näidatakse neil seda mingilt kanalilt. Nad isegi saavad valida oma lemmikut. 2009 aasta sai Eesti oma "Rändajatega" siin 3-da koha. Voh nii :)
*Austraallased on ameeriklastega väga sarnased. Seda nii oma kommete kui elustiili poolest. Backpackerid on rääkinud, et austraallased on alati vaadanud rohkem Ameerika kui Euroopa (eriti siis Suurbritannia) poole. Nende suur soov pidavat olema näha Austraaliat ühel päeval iseseisva vabariigina/vaba riigina. Aga selle üle pidavat küll hea meel olema, et Elizabeth II sünnipäev on neil üleriigiliselt vaba päev :)
*Väike tähelepanek meie kohta siin- vasakpoolse liiklusega harjub momentaalselt ära :)
*Jäätisevalik on peaaegu olematu. Või oleme meie siis valedesse poodidesse sattunud? Eesti jäätised on ikka üle kõige :)
*Jogurt on siin vägagi populaarne, kuigi sortiment ei ole just väga suur. Kõik jogurtid on aga kirjaga Diet, no fat. Maitse on seetõttu aga suhteliselt kesine.
*Nagu juba teate, on austraallased äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Nad tõesti on.

Vot sellised tähelepanekud mul praegu. Nagu näha, siis midagi erakordset eriti ei ole. Austraalia eluga harjub kiiresti ära. Või õigem oleks vist öelda, et see ei vajagi mingit harjumist. Kui kõik on ilus ja hea ning sind võetakse hästi vastu, siis saab tunda ennast küllaltki koduselt. Ja me tõesti tunneme ennast hästi. Aga südames on mul ikka ja alati siiski ainult üks koht- väike armas Eesti :)

Kõik on muutlik

Hei! Nii tore, et saan jälle siia kirjutama :) Seiklesime eelmised 4 päeva kõrbes, niiet arvata võib, et ei saanud ei netti ega ka helistama. Eelmist postitust lugedes võite järeldada, et oleme Perthist 1000 km kaugusel Carvarvonis. Aga me ei ole. Meil muutub kõik väga äkiliselt :) Alustasime oma sõitu Donnybrooke'ist Carnarvoni poole, et seal kuskil farmis tööle asuda. Poole teel peal sinna saime aga teada, et pea iga farmi sissesõidu ees on kirjas No work. Milles siis asi? Austraalias oli sel aastal väga pikalt põud, mistõttu hakkab ka põhjas farmitöö peale alles detsembri alguses. Viljad ei ole veel lihtsalt valmis. Meil aga kindlasti vaja tööd varem kui 2 nädala pärast ning see tõi meid otsusele sõita tagasi Donnybrooke'i, kus kõigi lootuste kohaselt peaks enne farmi saama mingi teise tööotsa. Siin on üks tuntud tööhostel, kus aidatakse sul tööd saada.  Kuna farmi praegu veel ei saa, on see hetkel meile hea võimalus ära kasutada. Loomulikult otsime ka ise edasi. Aga hosteli nimi on Brook Lodge ning siia me täna ennast maha panimegi. Mõnus on siin. Donnybrooke on väga väga ilus koht, kus on võrratu loodus. Aga jah, et me ikka tööd saaksime, siis hoidke meile jätkuvalt pöidlaid :)
Räägiks natukene meie autoretkest läbi kõrbe. See oli huvitav, väsitav ja ohtlik. Huvitavaks tegi selle sealne taimestik ja loomastik, väsitavaks meeeletult pikk sirge tee ja kohutav kuumus ning ohtlikuks teele jooksvad kängurud. Aga me saime hakkama :) See retk oli siiski põnev ning kuna sõitsime vahetustega, siis said kõik ikka puhata ka. Meeleolu tõstis veel autos mängiv 80date pop-rock, mis sobis kui rusikas silmaauku. Kui Donnybrooke tagasi sõites kõrbest välja saime, käisime ujumas, nagu piltidelt näha võite. Mõnus mõnus mõnus oli, aga juhtus ka üks väike õnnetus. Mingi hetk hakkasid lained ennast koguma ning ühe laine tuleku ajal olin ma oma digikaga veepiiril pildistamas, aga ma ei teadnud, et see laine mind nii madalas pikali lööb. Silmaga ei osanud lihtsalt olukorda hinnata. Kukkusingi siis vette, laine lõi mind endaga kaldale ja nii ta oligi. Digikas oli ju aga käes. Vees olles püüdsin meeleheitlikult digikat üleval hoida, aga ta sai ikkagi natukene vett. Ja nüüd ta ei tööta :( Kuna see on aga ainukene pildistamisvahend, mis meil kamba peale võtta, siis see tähendab, et peame oma klõpsude mobladega pilte tegema. See aga ei kõlba ju kuskile. Eks peame selle olukorra kuidagi lahendama.
Rääkige, kuidas Eestis ilmad? Ise ei jõua siin jälgida, kuna netis oleku aeg niigi pidevalt piiratud. Blogigi kirjutan meeletu kiirusega, niiet kui trükivead jms vead, siis palun ärge pange tähele :)
Siin lähevad ilmad järjest kuumemaks. Öösiti enam korralikult magada ei saa. Aga küll me harjume.
Kohe, kui meil midagi uut, üritan jälle teada anda. Seniks, kõike head ja kallid!!!