Seikleme

Ahoi kallikesed! Väike elumärk meist. Nagu teate, siis alustasime eile hommikul sõitu lõunasse, Donnybroke´i. Jõudsime sinna ja sõidsime erinevaid farme läbi. Vägev oli avastada, et lõunas hakkab farmitöö hiljem pihta, kuna seal valmivad viljad palju hiljem kui põhjas. Mis me siis tegime? Tõmbasime tagasi Perthi, panime autol paagi täis ning põrutame põhja. Lähme Carnarvonisse. Sinna on u 1000 km. Praegu oleme veel teel, istume mingis McDonaldsis, kuna siin wifi. Sõidetud on u 450 km. Nüüd aga lähme otsime mingi campingu, sest pimedas on siin ohtlik sõita ning oleme väsinud ka.  Aga oleme õnnelikud :) Austraalia countryside on ikka VÕRRATU. Eks kui kunagi saan pikemaks ajaks jälle netti, siis panen pilte ka üles. Praegu aga annan teile meist kiirkorras teada :) Olge tublid ja hoidke meile ikka pöidlaid :)

Maale ära!

Heia! On reede õhtu. Istusime just oma hosteli hoovis selle maja rahvaga. Nemad tähistavad nädalavahetuse saabumist, meie neljakesi aga seda, et saame siit lõpuks minema vurada ja maale sõita. Oleme õnnelikud, sest nüüd ootab meid ees tõeline Austraalia maaelu. See ongi just see, mida me tahame ja mida me pikalt igatsenud oleme. Kogu vajalik kraam, alates telgist kuni veekanistriteni on ka kenasti olemas. Esimene eesmärk maal on aga leida TÖÖ. Oiii kuidas me seda juba tahame, sest elu Aussis on ju küllaltki kallis ning enda rahad ei pea igavesti vastu. Igaljuhul, loodame siis parimat ja hoidke meile pöidlaid! Ma usun, et see kant, kuhu me esialgu suundume, ei ole väga suur pommiauk ning me saame võimaluse endast ikka teada anda. Kui aga ei õnnestu, siis ärge palun muretsege! Siinsed eestlased on meile ikka rääkinud, et vahepeal ei saa maal olles 2-3 nädalat ei internetti ega ole ka telefonilevi, mistõttu on nende lähedased Eestis väga mures. Aga selle vastu lihtsalt ei saa. Eks oleme oma e-Eestiga ära hellitatud :)
Aga mis siis ikka, lähen nüüd magama. Homme vaja vara ärgata ning kogu kraam autosse ära vedada ja siis veel check-out siin hostelis ära teha.
Armastan teid kõiki väga väga väga ning olge tublid ja õnnelikud! :) Meie oleme ka :)

Meil on nüüd auto!

Kergendasime täna neljakesi oma kukruid ning tegimegi selle ostu ära. Väga suure tõenäosusega sõidame siit laupäeval minema, et alustada tööga farmis. Loodetavasti :) Nüüd siis aga autost. Ma ei taha mõeldagi, mida STLi rahvas mõtleb : D, aga selle raha eest lihtsalt paremat ei saa. Meil oli auto ostul abiks üks vanem eesti mees, kes siin juba üsna pikalt elanud. Vaatas kõik tähtsamad asjad üle ning käis meiega proovisõitu tegemas. Meeldis temale, meeldis meile, ja võetud ta saigi. Tulime ise just praegu sõidult ning mitte niisama tiirutamast, vaid tõmbasime ikka kohe kesklinna ja siis kiirteele ja siis randa : D Väga mõnus oli. Aga ei oleks me GPS-i ostnud, ei oleks me kuskile välja jõudnud. Aaaaa, aga tahate vist teada ka, mis auto me ostsime? : D Austraalia Holdeni. Eks siis ole näha, kuidas meil selle autoga minema hakkab. Pilte masinast lisan ma homme, siis saab ikka valges neid pilte teha. Täna ei olnud mahti. Aga see-eest on meist autos mõni pilt :)

Uued tuuled...

...puhuvad meie õuel. Tsauka, kallikesed! :) Meiega on nüüd lood sellised, et me ostame endale autot, et järgmise nädala alguses minema põrutada. Ja noh, et farmidesse tööle saada, on oma auto omamine ka kohustuslik. Eile saime kokku ühe Eestist pärit paariga, kes oma Fordi müüvad. Selle ostmine ei lähe vist aga läbi, kuna  ARKiga on selle auto puhul sada asja vaja korda ajada ja see kõik läheb liiga kulukaks. Üle hoovi on meil siin aga üks autoaed ja poisid just tulid mõni minut tagasi seda kaemast ning midagi olevat vist silma jäänud. Õnneks on siin nii palju eestlastest jm rahvustest backpackereid, kes oskavad soovitada ja oma hinnangut anda. Niiet, täna õhtuks loodame selguse majja saada.
Eile saime lõpuks oma pangakaardid kätte. Saame nüüd rahulikult poodides ka kaardiga maksta. Eesti kaardid kippusid aegajalt jamama ning pidime pidevalt kuskilt sularaha välja võtma.
Kirjutage keegi, kuidas teil seal ilmad ja kas midagi põrutavat ka toimunud on? Siin on ilmadega vägagi head lood. Eile viskas siis esimest korda üle 35 kraadi. Ja see ju alles hiliskevad. Üsnagi raske oli ringi liikuda, väsisime kiiresti ära. Ning öösel oli palav. Eesti suvi kippus kohe meelde tulema :) Aga täna on niiiiii mõnus. Järgmiseks 3-4 päevaks lubab ainult 25 kraadi ning kohati isegi kerget vihma. Me naudime seda südamest, sest niikuinii jõuab varsti tõeline suvi kätte ning see tähendab, et maal võivad kraadid tõusta kuni 50 kraadini. Ühed eestlased ütlesid eile, et nad on peamiselt põhjas ringi rännanud ning seal oli eelmine suvi mõnel päeval  kuni 60 kraadi. Kuidagi väheusutav, aga no võib olla tõesti, me ei ole siinse kliimaga veel nii tuttavad.
Kuhu me siis aga Perthist kavatseme minna? Lähme Donnybrooke'i. See ei ole siit kaugel, niiet esimese sihtkohana väga sobilik. Leidsime selle koha interneti teel ning hiljem rääkisid ka mõned eestlased, et nad seal tööd teinud. Niiet, loodame parimat.
Oleme paljudelt ka küsinud, et kuidas neil maal ämblike ja madudega lood on olnud. Mitmed, kes juba üle aasta siin olnud, ei ole mitte ühtegi korda nende mürgiste loomakestega kokku puutunud. Ainult üsna tavalisi halle ja karvaseid ämblikke näinud. Aga madusid on jah vähesed näinud. Kuigi üks on lausa püütoni oma toast leidnud. Kuidas meiega minema hakkab, eks siis näeme :)
Aga ok, me nüüd linna. Peame endale mingid spets saapad ostma, mida farmis vaja. SIIN LINNAS ON JUBA NII IGAV, ET POLE, MILLEST KIRJUTADAGI!  Aga jah, kirjutage keegi mulle midagi!Ükskõik millest. Ja mina saan siis vastata. Niikuinii me oleme õhtul mingi aeg jälle läpakate taga ja siis mul hea lugeda ning vastata. Seniks aga tsauka ja  olge tublid!

Elu Perthis

Hei! How are you there in Estonia? Everything is fine? Meil on küll kõik korras. Eilse ja tänasega on palju toimunud. Ma ei teagi, millest alustada :) Võib olla sellest, mis on olnud meile endile kõige meeldejäävam. Loomulikult esimene rannakülastus, kus sai mõnuga ookeanilainetes hullatud :) Me nii nii igatsesime ujuma ja otsustasime hommikul lõpuks ära käia. Jumal tänatud, et Max (sakslane, kes siin juba pikalt elanud), tuli meiega kaasa, sest ise ei oleks me vist nii lihtsalt kohale jõudnud. Oleksime hakanud bussidega kuidagi üritama, aga see olekski ainult üritamiseks jäänud. Kõige lihtsam on siit randa sõita rongiga. Aga rong väga lähedale ei vii, niiet oli vaja ikka oma jalgu ka kasutada. Neid viimaseid sai aga kohe vägagi palju kasutatud. Saime rongilt maha, hakkasime enda aruga ookeani poole liikuma, aga kohe kuidagi ei tahtnud ta silmapiirile jõuda. Jõudsime siis ühele armsale kõrvaltänavale, kus üks vanem naine hoovis midagi toimetas. Pöördusime tema poole ja küsisime teed. No ja muidugi olime tulnud valesti ja randa sai hoopis teist kaudu. Tänasime siis seda naist ja ta küsis, kust oleme. Estoniast oleme. Oooh, Estonia! Tallinn! We were in Tallinn about 3 years ago. Jeehhh, rõõmustav kuulda :) Nii, kõndisime siis uues suunas edasi. Kõndisime ja kõndisime ja tundsime juba joogiveest puudust, KUNI hakkas helesinine ookean silme ees virvendama. Ohhh kui ilus oli. Kiirustasime vee äärde, aga enne lugesime igaks juhuks plakatid läbi, et kas miskite vee-elukate eest ka hoiatatakse. Vee-elukaid ei olnud, küll aga võib selles rannas kõrkjateribal madusid kohata. Niiet oli ikkagi midagi, mille suhtes tähelepanelik olla. Ohhhhh kui hea oli ujuda. Kuigi ujumiseks seda nimetada ei saa. Lained olid u pooleteise meetri kõrgused ja kaugele minna ei saanud. Niiet, hullasime lainetes. Max veel õpetas meid, kuidas lainetega kõige paremini toime tulla ning jagas igasugu näpunäiteid selle tarbeks, kui meiega peaks suurte lainetega võideldes midagi juhtuma. Mina aga ei olegi üldse nii hulljulge, et saaks midagi halba juhtuda. Vähemalt ise ma arvan nii. Kuigi vees juhtub tavaliselt kõik väga ootamatult. Aga ma luban, et olen ettevaatlik ning võtan asja mõistusega :) Kui veest välja tulime, kuivasime natukene ja vaatasime surfareid. Päikest me võtma ei jäänud, sest tuul oli võimatult tugev. Jalutasime siis natukene seal kandis, enne kui rongiga linna tagasi hakkasime vurama. Nauding oli seal kõndida, sest lihtsalt nii ilus oli :) Kaunid majad, uhked autod :) palmialleed, inimesed pidamas laupäevast pikniku...mõnus.  Jõudsime siis rongile ja sõitsime kesklinna. Poisid proovisid siis Aussi McDonaldsi ka ära. Ütlesid, et ei olnud nii hea kui Eestis. Meie, tüdrukud, ei tahtnud burgerit, kuna alles me saime sellest lennuki ja lennujaamade kuivtoidu õudusest üle. Kõhud olid korrast ära. Nüüd on aga korras ja nii hea on olla. Siin on söögiisu kuidagi naljakalt vähe ja kui me ka sööme, siis jogurteid, tomateid ja nuudleid. See on meie viimase nelja päeva toit olnud :) Peaks vist aga oma toiduvalikut rikastama. Liiga ühekülgne. Aga noh, eks me oleme ju niiiiiii palju linnas ringi rändamas ja mõtted pidevalt sellel, mida ja kus järgmisena vaadata ja teha. Selle kõigega seoses oleme aga nii palju jala käinud, et kodus ei tulnud kuu ajaga ka selliseid kilomeetreid kokku. Aga noh, see kõik on ju ainult hea :)
Nii, tuleks nüüd tagasi selle juurde, et mis me siis õhtul pärast rannas hullamist ja taaskordset linnaskäiku tegime- läksime siinse ööeluga tutvuma. Perthi kesklinnas on Northbridge ööklubide rajoon. Sinna me siis sakslastega läksimegi. Meie sekka sattus veel üks Eesti tüdruk, kes Aussis juba pea aasta olnud. Soovitas meile kohta, kus palju farme ja kus ta isegi tööd teinud. Ütles, et kui sinna minna, siis tuleb farmeritele kindlasti öelda, et oleme Eestist, kuna eestlased on seal ´most wanted´.Kuidas siin siis ööklubides peod on ka? Pea iga klubi ees on võimatult pikad järjekorrad, pead ikka head 20 minutit ära seisma. Saime aga lõpuks ühte ikka sisse. No ja see oli alles pidu. Mitte et meie oleksime hullult pidu pannud, aga jälgisime austraalia noori pidutsemas. Nii juuatäis ja lärmakaid noori ei kohta just igal pool. Nii ära lägastatud ja klaasikilde täis tantsupõrandaid ei olnud keegi meist veel kohanud. Nii minides ja kõrgete kontsadega noori tüdrukuid, kes olid meigiga ilmselgelt liiale läinud, ei ole veel näinud. Me ei näinud mitte ÜHTEGI natukenegi pikema kleidi või seelikuga või lausa pükstega tüdrukut, ükskõik, mis mõõdus ta siis oli. Mind tõesti ei huvita muidu, kuidas inimesed riides käivad ja mulle ei meeldi inimeste riietumisstiili kommenteerida või teisi taga rääkida, aga see lihtsalt jäi silma. Ja eriti muidugi poistele, kes tegid sellest ka juttu :) Aga juttu tuli sellest kõigest muidugi selle pärast, kui kole ja maitsetu see nende jaoks oli. Aga noh, nüüd on see ööelu  siin vähemalt nähtud ja sellest aitabki. Meile ei meeldinud. Olime kuskil poolteist tundi ja tulime tulema. Sakslased jäid veel peole. Tee peal nägime igal nurgal politseinikke küll autodega, küll jala, küll hobustega. Kuulsime, et ilma sellise hulga korravalvuriteta läheks peod nendes klubides ja tänavatel ikka täiesti käest ära. Austraalia noored on meeletult elavad ja lärmakad. No vähemalt siin Perthis küll. Seda oleme ka päevasel ajal linna peal käies tähele pannud. Hostelisse tagasi kõndides saime aga väga palju asju omavahel paika räägitud. Jõudsimegi nüüd lõpuks selleni, et sõidame kohe kohe maale ära. Oleks tahtnud juba homme või ülehomme alustada rännakut kuskile maale, aga siis tuli meelde, et pangakaardid ja tax file nr on ju vaja ära oodata. Aga linnas ei taha enam üldse olla. Me oleks siin nagu lihtsalt kinni, midagi meiega ei toimu ja raha ainult läheb. Õnneks aga meeldib meile kõigile mõte sellest, et saaks juba maale, saaks näha juba seda õiget Austraaliat ja tema loodust, teha tööd ning teenida raha. Ka elamiskulud maal on pallllju väiksemad. Me ei jaksa enam ära oodata, et siit linnast ära saada. See ei tähenda aga, et meile Perth kui linn ei meeldi. Perth on väga väga ilus, uskumatult puhas, olgugi, et prügikaste linnas leidub nagu seeni enne vihma, ja inimsõbralik. Martin tegi netis Perthi kohta ka väikest uurimistööd ning tuleb välja, et Perth kuulub elukvaliteedi poolest maailma linnade TOP 10-sse.
Oma eelmises postituses kirjutasin, et lähme täna kängurute saarele. Hakkasimegi siis sinna kõmpima. Olime vist mingi 15 km juba kõndinud, kuni otsustasime, et kuna meil juhmidel kaarti ei ole, et äkki oleks aeg inimeste käest küsida, kuhu poole see saar ikkagi jääb. Teadsime, et üle jõe peab sild minema, aga kust kohast täpselt, ei olnud meile selge. No ja küsisime siis ühelt vanapaarilt ning loomulikult olime vales suunas liikunud. See jäi teisele poole ja üsna kaugele. Jõudsimegi siis omavahel kokkuleppele, et iga kord, kui me kuskile minema hakkame ja suuna ära valime, siis toimime vastupidi.  Kõhud olid aga tühjad ja lõime saarele käega :) Küll me neid loomakesi veel maal näeme. See jõeäärne kallas oli aga väga ilus ning kuna täna oli taaskord väga tuuline, möllasid purjetajad jõel. 2011. aasta purjetamise maailmameistrivõistlused tulevad ei kuskil mujal kui seal. Aga saime siis söödud ja käisime esimest korda riideid, kingi, kotte jms vaatamas. Ohhhhhh kui raske see oli. Meie südamed valutavad ja käed sügelevad ostlema :D Küll on ilusaid riideid, kingi, kotte, prille... isegi poisid leidsid end riiulite vahelt. Riided on samas hinnaklassis nagu Eestis, kui mitte odavamad. Inimeste palgad siin on ju aga kõrgemad.  Ühesõnaga, raskete südametega tulime poodidest ära :D  Käisime tehnikapoes ka. Apple'is täpsemalt. Nii huvitav kui see ka ei ole, on pea iga vidin poole odavam kui Eestis. Niiet jah, oleme ikka ringi käinud ja igasugu selliseid tähelepanekuid teinud.
Aga ongi vist praegu kõik, millest rääkida. Ilmad lähevad iga päevaga soojemaks, sest suvi on siin kohe kohe ukse taga. Kuigi juba praegu on õues kuskil 25 kraadi ning päike on väga intensiivne. Päikest me otseselt võtnud ei ole, aga õues kõndides oleme juba esimese kerge põletuse kätte saanud.
Ok, olge kõik tublid ja aitäh teile, et mulle kaasa elate ning minu tegemisi jälgite :) Mul on nii hea meel :)  Ahjaa, kes mu kohalikku numbrit tahab, siis siin ta on 0401921542. Teadmiseks aga, et kõneminut on 60.-  Kes aga ikkagi helistada tahab, siis tehku seda kindlasti, aga suunakood otsige ise :)   Järgmise sissekande ja piltideni!

                                                               Austraalia liiklusmärk

                                  

                                                                      Jõele purjetama

2 päev

Jää-äär, öökülm, kõuemürin- jah, täpitähed olemas, tähendab- hankisime lõpuks netipulgad ning saan nüüdsest oma arvutis käia. Võtsime Vodafone´i, kvaliteet peaks olema garanteeritud. Läksin esimese asjana postimees.ee-le ning lugesin, et Eestis sajab lund. Lumi on ilus asi, aga hetkel ma teda ei igatse :)  Mis me siis  aga teinud oleme? Nt eile käisime siis esimest korda toidupoes. Hinnad on suhteliselt kõrged, aga loomulikult on võimalik leida ka odavamat ja allahinnatud kraami. Kõige kasulikum on minna poodi alates kella 7 õhtul, sest siis hinnad madalamad kui päeval. Ostsime toitu väga tagasihoidlikult. Nt suure paki nuudleid, 3 tomatit, jogurtit, mingi tipikastme moodi asja, kõhutabletid, dušigeeli, 2 mangot. Poisid võtsid veel mingi röstsaia ja vorsti. Minu arve tuli nagu nipsti üle 32$. Niiet, püüame edaspidi hindasid ikka hoolega jälgida. Kuigi eks kui tööle juba saab, ei pea me enam nii valivad olema.
  Nagu varasemas postituses kirjutasin, ajasime palju tähtsaid asju juba korda. Nüüd veel vaja ära oodata oma TNF nr ehk maksunumber ning siis saab asuda juba tööle. Muidugi, kui selleks ajaks töö olemas on :)  Esmaspäevast hakkame aktiivselt töö otsimisega tegelema. Hetkel loome veel tutvusi ning uurime vanadelt olijatelt, kas ja kuidas alustada. Tutvuste loomisega ei ole muidugi mingeid probleeme. Kõik on ülisõbralikud ja väga avatud. Rändurite värk :)  Tutvunud oleme mitme mitme eestlasega, kahe sakslasega, ühe iirlasega, austraallastega ja hetk tagasi ühe rootsi tüdrukuga, kes rääkis, et helistas just emale ning kuulis, et Rootsis lumi maas. Ütlesime muidugi, et Eestis ka :) Väga mõnus oli temaga rääkida. Ikkagi meile nii lähedasest riigist :)    Kõik aga küsivad, kuidas saab küll nii palju eestlasi igal pool olla. Ükskõik kuhu hostelisse minna, on maja eestlasi täis. Tollis küsiti meilt, et kas eestlastel hakkab Austraalias midagi suurt ja tähtsat toimuma, millest austraallased ei ole teadlikud :D Aga jah, eestlasesse suhtutakse siin väga hästi. Eriti on tunda seda siis, kui eestlane tööd otsib ja ennast kuskile pakub. See on ainult tore!
Räägiks natukene austraallastest kah. Mis me oskame öelda...ÜLIsõbralikud, väga avatud ja meeletult vastutulelikud. Oleme linnapeal olles väga tihti pidanud inimestelt küsima, kus miski asub ning pangas ja poodides igasugust infot pärima . Austraallane teeb kõik selleks, et temast sulle tõesti abi oleks. Mõned on meid ise sinna kohale viinud, kuhu me palusime teed juhatada. Mõni, kes ei oska vastust anda, võibki jääda vabandama, et temast abi ei ole. Inimesed on siin tõesti head, rõõmsad ja lahked.
Eile oli meil siis väikene peokene:) või õigemini mõnus istumine. Nalja sai palju ning kuulsime vägevaid jutte nende seiklustest, kes siin juba kaua olnud. Iiri poisiga tuli aktsentidest ja murrakutest juttu. Sai räägitud peamiselt inglise keelt kõnelevate riikide aktsentidest, aga ka soome-ugri keelegruppi kuuluvatest keeltest. Mis tuli välja- eesti ja soome keelel ei tee tõesti kõik alati vahet, aga kui teevad, siis selle järgi, et soome keel kõlavat nagu  purjus eestlase jutt...hehh.
Aga jah, meil endiselt kõik hästi ja ega vist muudmoodi hetkel olla saagi, sest oleme ju alles 2 päeva siin olnud. Päris ausalt, meile endale tundub, et nädala oleme ikka olnud. Eks seda tingib suur põnevus, ringikolamine ning ka väikene ajavahe. Maganud oleme suhteliselt vähe.

                                                                       Meie hostel

                                                           Sissekäik meie rõdule :)

                                                            Natuke Perthi kesklinna

                                                     Üle tee meie hostelist asuvad spordirajatised

                                          

                                                     Kesklinn on meie hostelile väga lähedal

                                                              Naabermaja

Olge tublid ja...no näed, lõpuks ka esimesed pildid :) Ei saa hetkel neid rohkem üles laadida, sest see võtab mälupulgalt üsnagi palju mahtu ära. Kuigi meil on 3GB-sed pulgad ja seda peaks jätkuma üsnagi pikaks ajaks. Kui otsa saab, tuleb lihtsalt pulgale juurde laadida.  Ahjaa, homme lähme esimest korda randa! Ning loodame ära käia ühes suures ja ilusas meile lähedal asuvas pargis ja kängurude saarel. Järgmise sissekandeni!

Welcome to Australia!

Jehhuu!!! Ja olemegi kohal. Nii vasinud, aga niiiii 6nnelikud :D Oleme Aussis nuudseks olnud juba pea 9 tundi ning teinud ara selle aja jooksul palju palju. Alustaks koigepealt sellest, kuidas meil lennujaamas turvakontrollis laks. Teaduparast on Aussis vaga karm kord ning koiki sissetulijaid kontrollitakse pealaest jalatallani labi. Olime ka sellega arvestanud ning vaimu valmis pannud, et peame hakkama tollis oma kotte lahti pakkima ja seletama, milleks mingi asi on. Aga tanu jumalale on asjad natukene kergemaks lainud. Kotid valgustati labi ning kui midagi kahtlast ei tundu olevat, ei pea ka kotti enam lahti pakkima. Kuigi...Martinil paluti seda teha, sest tal oli kotis suitsuvorst, mille ta pidi ka loovutama. Aga noh, vahemalt ta ema kupsetatud must leib jai alles :D  Tollist labi, jooksime kohe 6ue ning tervitasime Aussit ning v6tsime ka kohe takso ning lasime end meie hostelisse nimega Rainbow Lodge s6idutada. J6udsime kohale aga liiga vara (u 6:30, aga check-ini aeg oli kell 8) ning istusime murul oma kottide otsas. 6nneks laks aeg kiiresti, kuna imetlesime koike, mis meid umbritses. Hostel on selline ehtne hipilik backpackerite pesake, kus k6ik v9tavad k6ike vaga vabalt ning on igati abivalmid. Meile meeldib. Eriti seeparast, et- ohh ime ohh ime- mitu eestlast siin juba pesitsemas. Tormi ja Markusega saime juba tuttavaks. Vaga toredad poisid.  Kui olime hosteliga ara tutvunud, oma asjad mahu pannud ning ule mitme paeva jalle dussi all ara kainud, lippasime kohe Perthiga lahemalt tutvuma. Bussiga kesklinna voi ukskoik kuhu soita pole mingi probleem, sest uhistransport on siin tasuta. Super. Perth on ilus, vaga ilus. Kondisime, pildistasime, nautisime paikest, kaisime soomas. Aga ega me ainult lulli loonud.U  2 tunni jooksul suutsime ara teha oma kohalikud nr-id, kaisime pangas, kus avasime endale kohalikud pangakontod ning hankisime adapterid, et saaks oma elektroonikat laadida. Algul lootsime, et saame need asjad jargmise nadala alguses ara tehtud, aga olime palju tublimad ja nuudseks asjad korras.   Hetkel agav edeleme lihtsalt hostelis ning peame plaani poodi minna, sest suua on ju ka midagi vaja. Mingi pidu pidi vist ka tana tulema :)  Nagu aru voite saada, trukin oma kirjutist  hosteli arvutis, kus loomulikult tapitahti ei ole. Wifiga ei ole siin asjad nii lihtsad. Homme aga ostab igauks endale netipulga, mis on m6eldud spetsiaalselt backpackeritele, mille puhul ei pea pikaajalist lepingut s6lmima. Niiet, loodetavasti siis homsest on mul ka see pulgake olemas ja saan ka m6ned pildid ules riputada.  Aga mis siis ikka, netis olemisel on siin piirang peal ja peab arvuti teistele ule andma. Taaskord loodan, et homsest saan juba oma lapakasse. Olge tublid, sest meie oleme ka ja naudime paikeselist, sooja ning meeletult meeletult inims6bralikku Austraaliat taiel rinnal! Tsauka

Kuala Lumpur!

Heipa! Lõpuks saan jälle netti. Oleme Kuala Lumpuris, istume kiirsöögikohas Marrybrown, higistame ja ootame oma järgmist lendu, et saada lõpuks AUSTRAALIASSE! Lend siia oli ikka väga pikk ja väsitav ning lennukis oli külm, aga vähemalt lennukilt maha astudes lõi näkku u 35 kraadine leitsak. Muidu on meil aga kõik vägagi ilusti sujunud, väljaarvatud see, et Erik avastas Londonis, et on oma Kuala ja Perthi lennud ostnud valedele kuupäevadele. Nüüd ta konutab üksi seal Londonis ja jõuab päev hiljem Aussi. Loodame, et elab üle.
Aga jah, muidu on meil kõik korras ja midagi tähelepanuväärset ei ole toimunud. Mis nendes lennujaamades ikka nii vägevat olla saabki :) Ootame oma viimased tunnid nüüd siin Kuala lennujaamas ka rahulikult ära ning siis juba suund sinna, kuhu tegelikult vaja :)  Me nüüd lähme otsime siin melus oma check-ini kohad üles ja kolame poodides. Olge tublid ja hoidke siin ikka silm peal. Jõuame Aussi, saab oma esimestest muljetest juba pikemalt rääkida ja ka esimesi pilte lisada. Nüüd aga tõuseme söögilauast püsti ja lähme! Tsaukaaaa

Varsti näeme, mu kallis kodu!

Ja hakkangi siis minema. Alles oli see kõik vaid väike mõte mu peas, aga näed, mõtted viisid tegudeni :) Olen väga õnnelik, et kõik minekuga seonduv on senimaani sujunud ning nüüd saan nautida viimaseid tunnikesi kodus :) Need ilusad soovid ja kallistused, mis ma nädalavahetusel nii paljudelt mulle kallitelt inimestelt sain, on parimad, mida teele kaasa võtta :) ning kõik need kirjad ja kaardid ja albumid on kenasti juba kotis :) AITÄH TEILE!
Mida ma siis aga Austraaliasse tegema lähen? Ma lähen seiklema, rändama, seiklema, rändama ja töötama. Tööd tuleb teha just nii palju või vähe, et seal olles ära elada. Eesmärk on ju ikka maad avastada :) ning õnneks olen ma leidnud enda kõrvale inimesed, kes tulevad sinna sel samal põhjusel :)
Aga aitab praegu, ma lähen ja hakkan vaikselt kuskile kulgema, sest aeg jookseb, tema ju juba seisma ei jää :) Tahan minna kodust ära rahulikult, mitte kiirustades, et kõik nurgatagused veel viimast korda üle vaadata ning miks mitte ka korra veel pikali heita, sest oma voodit nüüd mõnda aega ju ei näe ega tunne ning olgem ausad, ees ootab kolm päeva elu lennujaamades ja lennukites :D Niiet, energiat on vaja :)   Olge tublid ja järgmine sissekanne loodetavasti juba Londonist :) Ning loodetavasti on siis juba ka rohkemat, millest rääkida :)  No worries, mate!