Kes on kõige töökamad? :)

MEIE ehk siis mina ja Nastja :) Olime ploomide harvendamises kõige kärmemad ja korralikumad. Seda on väga hea teada ning oleme väga rahul :) Poisid on ühes teises farmis ning nemad said ka seal kiita. Nende farmer oli öelnud, et te eestlased olete kärmed, taibukad ja korralikud. Nt itaallasi aga aina vallandatakse igalt poolt. Ka meil töötab kaks itaallast ning kõige vähem jõuavadki just nemad. Farmer rääkis, et nendega seoses on juba ammu tekkinud eelarvamused. See on jah huvitav, et miks nad küll nii laisad on. Aga see selleks, vähemalt meie oleme õnnelikud, sest meil on siiski kohusetunne ja tahtmine näidata ennast ikka ainult heast küljest :) Ploomidega saime eile aga ühele poole ning nüüd harvendame meile küllaltki tundmatuid puuvilju. Ma ei mäletagi nende nime, aga kutsutakse neid Aasia puuviljadeks. Mitmed on öelnud, et maitvamaid puuvilju ei ole nad veel saanud. Kahjuks valmivad nad aga alles veebruaris, niiet meie neid hetkel mekkida ei saa. Aga väga mõnus on neid harvendada. Palju lihtsam kui ploome ning käsi ka ei kriibi. Täna aga ei jõudnud palju teha, sest meid lasti juba kell 12 koju. Põhjus selleks on lihtne- jõudsidki kätte palavad ilmad. Eile oli u 30, täna on juba 38 kraadi. Eile ei saanud muud moodi, kui iga poole tunni tagant lasta ennast 30 faktorilise kreemiga üle ning hoida veepudeleid enda läheduses. Farmid on ju suurte lagendike peal ning päike kuumutab sind otse lagipähe. Väga väsitav, aga meile ikkagi meeldib :)    Hosteli elust vb nii palju, et endiselt on siin väga kodune tunne, vaatamata mõningastele veidrustele, ja vääääga tore olla. Oleme pea kõigiga sõpradeks saanud ning pea iga õhtu istume ikka hoovis, jutustame ja kuulame mõne poisi või tüdruku kitarrimängu. Kõige tihedamini käime läbi inglaste ja prantslastega. Ja mõne itaallasega ka. Ja noh, nende eurooplastega suures osas asi piirdubki. Ülejäänud on juba Aasiast. Eile aga ühed inglased lahkusid ning siis oligi meil väike ärasaatmine. Üks Korea tüdruk tegi neile sel puhul sushit ning nad pakkusid siis meile ka. Ja....ISSAND kui hea see oli. Vot see oli alles sushi :) Mmmm, maitse senimaani suus :) Homme aga lahkub meie Olivier :( Olivier on prantslane, kes siin Donnybrook'is juba 5 kuud elanud ning otsustas, et nüüd on kõik, sõidab Sydney'sse minema. Ta on aga siinne rõõmurull ning eriline energiapomm ning temaga käime kuuekesi ka tööl. Niiet, täna tuleb tõenäoliselt temaga väike istumine. Leppisime aga juba kokku, et kui Nastjaga Sydney'sse järgmine aasta lähme, siis võtame temaga kindlasti ühendust. Miss siiiis veeel...ahjaa, eesti keeles ei tasu kõva häälega siin Aussis ikka kuskil enam rääkida. Läksime siis eile õhtul Nastjaga poodi natukest toidukraami ostma. Astusime poodi sisse ning meie ees toidukorvide juures kõndis üks VÄGA pikk poiss. Ütlesin Nastjale nii suu soojaks, et no küll on alles pikk. NOJAH, mis te arvate, kes see mees oli? Eestlane :D Seda, et ta eestlane on, ei saanud me teada küll sellest, et ta oleks ennast minu ütluse peale ümber pööranud ja kuidagi seda asja kommenteerinud ja teretanud, aga kui olime Nastjaga õunu kotti ladumas ning omavahel rääkisime, siis pöördusid kaks teist poissi meie poole, kes rõõmsalt hüüdsid tere :) Kuulsid meid ju eesti keelt rääkimas. No mis meil ikka teha oli, kui hakkasime naerma ja teretasime vastu ning puhusime juttu. Me oleme Austraalias, Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel, ühes väikelinnas, ja me kohtame ikka ja jälle eestlasi. Nojah, ei ole vist enam mõtet imestada. Ma pole vist seda rääkinud, et kui veel Perthis olime, siis linna peal niisama ringi vaadates põrkas Nastja kokku oma koolivendadega. Niiii väike see maailm siis ongi :)  Aga jah, need poisid, keda poes kohtasime, soovisid meile edu ja jaksu ning olid ilmselgelt rõõmsad :) Ise elavad nad oma kirjelduse järgi Donnybrook'ist mitu mitu kilomeetrit eemal kuskil täielikus pärapõrgus. Edu neilegi :)
Rohkemat pole vist aga hetkel ette kanda. Isegi trükkides higi lippab :) Vb see, et kuna saime täna juba kell 12 koju, siis koju jõudes oli maja tühi ning otsustasime siis ka esimest korda kööki siirduda ning korralikumat toitu valmistada. Tavaliselt me seda teha ei saa, kui töölt koju tuleme, sest Aasia rahvas on alati köögi hõivanud. Uhhh, kui te seda ainult näeksite, mis seal väikeses köögis toimub, kui nemad on süüa tegemas. Toit tundub neile vaieldamatult meeletult tähtis olema ning vaaritada iga päev omale praadisid, mida meie oleme harjunud ainult pidupäevadel tegema :), ei ole neile midagi ebatavalist. Aga kuna täna jõudsime varem koju, siis oli köök tühi. Keetsime siis ka endale riisi, mida sai ilmselgelt kohutavalt palju, ning keerasime kokku mingi kastme. Kõik hakkas põhja ja kõik oli mage :D Hea, et keegi ei näinud. Me veel õpime :)
 Aga mis siis ikka, olge terved ja rõõmsad ning kui on viitsimist, saatke meile riisiroogade retsepte, sest tõenäoliselt järgmised kolm päeva vähemalt toitume Nastjaga riisist :)