Alustan parem kohe meie seiklusterohke nädalavahetuse kirjeldamisega :) Eelmise nädala alguses olime Nastja koolivenna Miku ja tema sõbra Märdiga kokku leppinud, et lähme laupäeval neljakesi telkima. Nemad kahekesi elavad Albanis, mis asub Donnybrook'ist u 400 km kaugusel. Otsustasime siis, et valime telkimiseks koha, kuhu nii neil kui meil on sama pikk teekond sõita. Valisime Windy Harbori. Meil oli vähem sõita :) See selleks. Google'is olid sellest kohast üleval suurepärased pildid ning tundus, et oleme teinud hea valiku. No tulime siis Nastjaga laupäeval kell 12 töölt koju, tegime ennast kiiresti korda, panime asjad kokku, võtsime poistelt meie sõiduki võtmed ning asusimegi teele. Eelnevalt olime muidugi oma sihtkoha GPS-i sisse löönud, et ikka korralikult kohale jõuda ning õnneks sujuski meil Sõit väga kenasti. Imetlesime võrratut loodust, kuulasime muusikat ja lobisesime niisama. Jõudsime Windy Harbori lähedal asuvasse külakesse nimega Northcliffe, kus pidime poistega kokku saama. Saime seal Nastjaga ikka mõnuga oodatud, sest poisid ei jõudnud ega jõudnud. Rääkisid pärast, et tulid kaardi järgi ja olid ära eksinud. Aga lõpuks saime ikka õnnelikult kokku ning hakkasime seadma oma samme Windy Harborisse. Tekkis uus takistus. Minu ja Nastja auto ei tahtnud kuidagi käima minna. Selle peale kulus veel u 15 minutit, enne kui asi korda sai. Mis viga oli, ei oska öelda :) Jõudsime lõpuks sinna Windysse. Kaardil oli märgitud, et sealsete suvilate juures mere ääres asub tasuta telkimisala. Päris suvilate juures ta siiski ei olnud. Et sinna jõuda, pidi sõitma mere ääres mööda liivast teed u km. Võtsime selle tee ette, poisid oma punase putukaga ees, meie oma Holdeniga sabas. AGA, poiste auto jäi kinni. Ja kohe korralikult. Lükkasime ja lükkasime, aga ei midagi. Muud üle ei jäänud, kui tuli hakata kaevama. Sellest ma pikemalt ei räägi, võite vaadata jupikese videot :) Võtsin Miku kaamera kätte ja jäädvustasin veidikene nende tegevust: http://www.youtube.com/watch?v=66HMS42KMww Saime auto lõpuks liikuma. Esimene mõte oli, et saaks siit rannast kiiresti minema ning leiaks koha, kus kinni ei jää ning saab telgi valutult üles pandud. Hakkasime sealt siis ära sõitma ning tagurdades jäi MEIE AUTO KINNI. Oehh. Lükkame siis :) No saime ta õnneks kiiresti välja. Edasi läksime lihtsalt sõitma ja otsima kohta, kuhu telk panna. Seda tohib teha ainult selleks ettenähtud kohtades või muidu saad kopsaka trahvi. Jõudsime ühele ilusale kalju kõrval asuvale platsikesele, aga telgi mahapanek oli seal keelatud. Vaade sealt oli selline :
Sõitsime edasi. Hakkas aga juba hämarduma ning kõige kiuste algas ka sadu. Jätkasime aga otsinguid. Lõpuks oli täiesti kottpime ning sadas nagu oavarrest. Olime sõitnud igasugustel kolkateedel, kuni pöörasime sisse mingile liivasele ja kitsale teele, mis pidavat vist viima telkimisalale, aga oli kole pikk ja täpselt selline, et kohe kohe võime uuesti oma autodega kinni jääda. Sõitsime mööda seda teed u 500m, võtsime ennast tee serva, parkisime autod nii, et nende vahele jääks telgi jaoks natukene ruumi ja panimegi selle viimase püsti. Vihm oli ka täpselt selleks ajaks rahunenud. Kuna oli pime, siis ei teadnud me täpselt, mis meid ümbritseb, aga nii palju saime aru küll, et vist on mingi tühermaa. Hommikul saime sellele kinnitust. Tegin mõne klõpsu ka :
Kui lahkusime sealt, siis lugesin selle tee alguses olevat silti ning tuli välja, et me olime ööbinud rahvuspargis. Kujutan ette, et seal ei tohi tegelikult telkida :D Meil läks õnneks. Sõitsime hommikul tagasi Northcliffe'i, ostsime sealsest poekesest väheke söögipoolist ning tankisime Nastjaga oma sõidukit, sest kütis oli täiesti otsakorral. Palju me seda aga ei ostnud. Just täpselt nii palju, et ilusti Donnybrook'i ära sõidaks ning küll seal saab siis uuesti tangitud kui vaja. Martin peab ju sellega siiski hommikul tööle jõudma. Jätsimegi siis Miku ja Märdiga hüvasti ning hakkasime Nastjaga tagasi sõitma. Kell oli u 10 ja GPS näitas, et jõuame koju kell 11:15. Sõitsime ja sõitsime ja tee oli ju juba tuttav, aga kasutasime siiski GPS-i juhiseid. See viimane sai meile saatuslikuks. Pöörasin tõenäoliselt kuskil liiga vara või hilja ära ning GPS tegi mõningased ümberarvutused ning hakkas meid teisi teidpidi edasi juhatama. Need teised teed olid aga PÄRAPÕRGUS. Me sattusime kruusa- ja liivateedega METSA, kus teed jooksid ristirästi, üles ja alla, ja kus ei olnud mitte ühtegi hingelist peale kängurute ja ühe jänkukese. Ok üks auto tuli kuskil sellises kohas vastu, kus me olime ammu juba suunataju kaotanud ning ära eksinud. Pidasime selle auto muidugi kinni ja küsisime, et kas seda teed mööda sõites me jõuame Donnybrook'i välja. Autos olev mees hakkas naerma ja ütles, et jõuate küll, aga ta ei soovita seda mitte mingil juhul, sest see tee läheb väga pööraseks kätte ära ning parem on natukene tagasi sõita ja keerata sinna ja siis sinna ja siis sinna ja....jne ühesõnaga. GPS küll näitas neid metsateid, sest sinna ta meid ju juhatas, aga need teed jooksid seal nii veidralt ning kui GPS ütles näiteks, et 15m pärast keera paremale, siis seal seda teed kas ei olnud või läks GPS segaseks ja ütles, et pööra siiski tagasi. Ohh neid tagurdamisi ja õige teeotsa otsimisi. Aga see selleks. Me ei kuulanud seda meest, sest me ei saanud enam tagasi sõita ja riskida, kuna KÜTUS OLI OTSAKORRAL. Ja GPS ütles, et koju on jäänud veel u 40 km. Me olime Nastjaga vahepeal ikka päris meeleheitel ning vägagi närvis. Eriti pärast seda, kui saime aru, miks see mees ei soovitanud edasi sõita. Need teeolud olid kohutavad. Suurte kividega kruusateed, mis olid võimatult mägised. Auto läks vaevalt neist ülesse. Jõudsime lõpuks kuskile mäe otsa, kust paistis mingi farm. GPS aga hakkas sel hetkel endas veidikene selgusele jõudma ning me ei suundunud sinna farmi abi otsima, vaid sõitsime edasi, endal pöidlad peos, et kütust ikka jätkuks. GPS valetas veel mõned korrad, aga me ise suutsime siiski teede valikus selgusele jõuda ning loogiliselt mõelda. JA me jõudsimegi lõpuks meile juba tuttavale teele. See kergendustunne, mis meid valdas, oli kirjeldamatu. Kui muidu pidime koju jõudma 11:15, siis metsast jõudsime välja 13:45. Me olime seal seigeldes küllaltki närvilised, aga nüüd tuleb loomulikult naer peale, kui me mõtleme, kuidas kaks tüdrukut teevad oma koliseva Holdeniga, millel on kohe kohe kütus otsa saamas, kuskil Austraalia metsas tõelist off-roadi :D Kui koju jõudsime, läksime kohe poodi, ostsime endale magusat, jutustasime oma seiklusest poistele ning koristasime auto ära. Küll me olime alles väsinud :) Tõesti, väsinud. Hiljem, kui olime dušši all ära käinud ning õhtust söönud, läksime korraks veel õue, et telk kuivamast ära võtta ja kokku panna. Minu väsimus aga ununes mõneks hetkeks, sest samal ajal, kui telki pakkisime ja Nastjaga jutustasime, tulid kaks uut poissi, kes teretasid meid kenasti inglise keeles ning jäid hetkeks kuidagi üsnagi üllatunult vaaama. Ma ei teinud sellest välja, aga mida ma tegin, oli see, et ma ütlesin Nastjale, et kui need kaks ei ole soomlased, siis ma söön oma mütsi ära. See ei andnud mulle kuidagi rahu ning ma tahtsin sellele kinnitust :) Ning oma kinnituse sain ma täna kätte :) Poisid on soomlased ning ühe nimi on veel Mikko. Kuulsin lihtsalt, kuidas nad omavahel soome keeles vadistasid. Täna sattusime nendega koos kööki süüa ka tegema ning olgugi, et me veel omavahel rääkida pole jõudnud, siis vähemalt sai muhedalt omavahel naeratatud :) Siiski nii lähedased naabrid ju. Ning soomlase lihtsalt tunneb kohe ära :) Arusaadav ka, miks nad meid selliste pilkudega vaatasid, kui esimest korda möödaminnes teretasime. Rääkisime ju Nastjaga eesti keeles. Niiet nemad said siis esimesena teada, kust pärit oleme :)
Vot sellised lood on siis meiega. Teeme ikka jätkuvalt tööd ja ootame samamoodi saabuvaid pühasid. Praeguses farmis saab aga varsti töö otsa. Kõik on lihtsalt tehtud. Hetkel korjame kirsse. Kardame, et enne järgmist aastat enam uude kohta tööle ei saa, sest niigi on pühad tulemas ja vabu päevi palju. See ei tähenda muud, kui et peame rahulikult elama ja ootama. Aga ehk läheb õnneks ja saame juba uude kohta kanna kinnitatud. Ühesõnaga, elame, näeme :)
No comments:
Post a Comment