Hüvasti, Donnybrook!

Ja ongi kõik. 5 kuud elu Brook Lodges saabki esmaspäevaga läbi. Hetkel on kell 12:53 pühapäeva pärastlõunal. Pakkimisega olen peaaegu lõpusirgel. Kuidagi veider tunne on. Mu meel on veidikene kurb. Eile ehk siis laupäeval oli mul töökohas Nevawoodis viimane päev. Kui lahkuma hakkasime, tahtsid kõik mu töökaaslased, kes nüüdseks juba pikka aega ka loomulikult mu sõbrad olnud, igaüks minuga hallis mõned pildid teha ning lõpuks kui hakkas hüvastijätt omanikest perega, suudles pereisa mu kätt ja soovis palju palju edu ning poeg, kes seal siis põhitegija, surus tugevalt kätt ja tänas mind südamest väga hästi tehtud töö eest. Pärast seda tehti ka meist pilt. Rob (poeg) ütles, et kui peaksin kunagi veel sinna kanti sattuma, siis astugu ma läbi ja nad annavad mulle viinamarju. Kogu see lahkumine sealt oli niivõrd kena ja südantsoojendav, et tegi silmad veidikene märjaks. Thank you, Rob, Drevor and Jane!!!
Kui jõudsime töölt koju, siis sai end kiirelt korda tehtud, et minna õhtut nautima. See õhtu kujunes suurepäraseks. Kogu Nevawoodi kamp, kes ongi siin mu kõige suuremad sõbrad, oli koos. Jutustasime ja naljatasime, kuni hakkas pihta tõeline fotosessioon. Kõik võtsid oma kaamerad välja ning lasid meid koos pildistada. Igas asendis, iga nurga alt. Meil oli tõeliselt lõbus. Juba hakkasid nad mind kallistama ja kõike head soovima, aga ma keelasin ära ning ütlesin, et meil veel terve pühapäevane päev selleks aega, niiet ärge tehke veel mu meelt kurvaks sellega, et teist lahkuma pean.
Ma olen väga pikalt oodanud Melbourne'i sõitu ning loomulikult olen ma rohkem kui õnnelik, et see saabki lõpuks teoks ning et ma hakkan olema oma enda aja peremees ning rändan ihuüksi, aga kõik inimesed ju teavad seda tunnet, mis neid valdab, kui nad peavad jätma hüvasti nende inimestega, kes on neile lühikese aja jooksul südamesse pugenud. Ma olin nende inimestega koos 24/7 seitse päeva nädalas ja niimoodi viis kuud järjest. Ükskord aga peab ju lahkuma, nüüd ongi see aeg käes ja mis muud, kui öelda neile kõigile, et hoidke end, ärge unustage mind ning et kes teab, ehl kohtume veel kunagi. Me kõik ju teame, kui väike maailm tegelikult on! Thank you, my mates!!!

Frank, Mark, Moon, Kiki, mina, Mikko, Reiko ja Christy