Austraalia kirdeosa, nagu kõik juba niigi teavad, on vallutatud tugevate loodusjõudude poolt. Vaatame igal hommikul enne tööle minekut siinset hommikutelevisiooni, kus loomulikult räägitakse ja näidatakse kaadreid vaid sellest kohutavast üleujutusest. Kaadrid on jubedad. Autod lihtsalt ulbivad või saavad tugeva vooluveega kuskile "uhutud", vesi on nii kõrge, et on enda alla jätnud juba liiklusmärgid ja tänavavalgustid. Ujumas võib näha krokodille ja madusid. Need nendeks, aga inimeste kodud? Vesi on peaaegu katusteni. See tähendab, et majadest ei ole pea midagi järgi. Neid kaadreid näidatakse Brisbane'st. Seal on väga palju eestlasi. Loodan, et kõik on sealt ohutult pääsenud. Aga jah, loodusjõudude vastu inimvõim tihtilugu meie kahjuks ei saa ning peab vist justkui ütlema, et sellega tuleb leppida!? Raske on seda teha...
Meie elu siin edelas on rahulik (ptüi ptüi ptüi). 50 km kaugusel on küll metsapõlengud, mis kuulduste järgi on saanud alguse tahtlikest süütamistest. Kuumus hakkab veidikene ajudele juba, aga tegelikult oleme sellega küllaltki ära harjunud. Käime ikka ilusti tööl (3-4 nädalat veel, siis MELBOURNE'I...yessss) ning oleme lihtsalt ilusad ja õnnelikud. Õnnelikuks teeb kõige rohkem see, et tööle saab mindud pea iga päev kohe vägagi hea meelega. Nektariine on mõnus korjata ja eriti hea on seda teha siis, kui ümber on mõnus seltskond ja läheduses asuvad veekanistrid. Viimased kaks päeva on nüüd küll veidikene pingelisemad olnud, sest farmer ja muud asjapulgad on närvilised olnud, sest kuumus on juba palju saaki hävitanud ja seoses üleujutustega kirdes jääb nektariinide eksport sinna ära. Niiet probleeme neil ikka jagub. Aga meil ei muutu sellest midagi. Teeme lihtsalt oma tööd ja teenime raha, et varsti minema kihutada ja idarannikut nautida. Hetkel ongi meil ainult see silme ees.
Mis siis ikka. Kuna meie elu on siin hetkel suviselt tavaline, ei ole ka millestki ekstreemsest kirjutada. Olge ikka kõik armsad edasi ning hoidke end!
No comments:
Post a Comment